Õhtune

 Õhtu on laskunud ja vajub ühe madalamale, vajutades valguse olematuks. Pimedus suudleb merepinda ja suleb uinujate silmad. Mul ei ole und. Puhkuseelne öö. See öö, millega minna üle olekusse, kus kellaaegadest kinnipidamine pole enam primaarne, rääkimata kõrkidest ja külmalt kõlavatest sõnadest - noist, mida töövaldkond paraku nõuab. Seda enam naudin vabadust. Juba nüüd! Kui mõnus on tippida sõnu "valgus", "suudleb", "uinujad" jne jne. Sõrmi tuleb pisut painutada ja meelitada, argisest ära kutsuda. Sest mis seal argises ikka on - meediameretäis sõnu, mida lugedes meel ohib, kirub, imetleb ja on valik - uskuda, mitte uskuda. Teiste poolt uudiseks vormitud-vorbitud. Aga ma tahan ehedat! Seda otsest ja ilustamata. Nagu naine ilma meigita. Kõik kurrud näos ja tõeline naer... või siis nutt. 

Kas ma seda tahangi? Ausust, mis võib haiget teha ka silitades? 

On kaks valikut. Panen kirja mõlema valiku plussid ja miinused. Lisaks kõik "aga" ja "kuid". Ja ikka seisavad need valikud võrdselt püsti. Kõigutamatult. Nähtamatu, katkemiseni pingul niit ühendamas. Äärmuslikkuseni viiv olukord. Ja hääl ütleb, et hommik on õhtust targem. Ma ei usu. Ma jätan valimata. Või on see kare küünarnukk, mis unistaja mõtted uppi lükkab? Loobuda, kui kõik tundub nii käega katsutav; kui juba haistad uusi lõhnu ja käe all tundub kõik nii sinu... Millised peavad siis olema need sammud, et saaks naerdes käed üle pea heita ja hüüda südamest "juhhuuu"? 

Nagu naine. Ilma meigita.

Jo