Üks tavaline pühapäeva õhtu

 Võiksid ju arvata, et ma istun saarel, toreda palkmaja verandal, pilk kadkate vahel hilise päikese embuses helkleval merel, läptop süles ja laual kruus, milles aurab punasesõstrakisell... 
Ma ohkan.

Päriselt on nii, et täppi läheb vaid läpakas süles. Pilku tõstes näen aknaist pilvist õhtut majade kohal. Avatud terrassiuksest voogab ajuti külm õhuvool ja hekk võdistab tuules oma väljakasvanud oksi kui tantsiks ekstaatilist tantsu.

Ja on pühapäev. 

Ma ohkan.

Ma muutun apaatseks, kui mõte puudutab homset. Reaalselt saab ju aru, et tore on alustada midagi jälle otsast peale ja nautida tegutsemist. Ent millist tegutsemist? Ma tahan luua, põrutab Mina. Siis loo, viskan vastu. 

Kell tiksub väljamõledud minuteid ja tuba hämardub. Sulen silmad ja mõtlen end sinna, saarele. Verandale, mille aknaid ehib heegelpits ja põrandat naabrinaise kootud triibuvaip. Ritsikate intensiivne siristamine on soolo voogava mere taustal. Kissell jahtub. Tõusen, et aknad-uks sulgeda, sest jahe on ja see poeb meeltesse. Jahtun nagu kissell kruusis. Rüüpan ja rüübe on hapu. Ma ise tahtsin nii - vähe suhkrut. Hapu ergutab maitsemeelt. Mõttedki virguvad ja on aeg neid jagada. Ja ma ei saa mõtet lõpuni mõeldagi, kui telefon annab märku sissetulevast kõnest. Mõtlen kõvasti: aitäh, et just nüüd. Tõstan telefoni kõrva juurde. 

Hei, kuulen.

...

Ma just mõtlesin ka. Tore on sinu häälega õhtusse minna.

...

Ei tea... võib ju isegi olla, et ma tulen. Või tead, siin on praegu nii kummastav aeg, selline minek-tulek koos nagu päike ja vihm. Tuled ehk siia?

...

See on sinu otsus. Ei hakka sind ümber veenma, aga lihtsalt, et teaksid, ma kuulsin täna kuidas vihm tuli. Seisin ja vaatasin ja kuulasin. Imeline. Seda linnas ei saa. Ja siis tead, linnutee on öösiti täpselt maja kohal ja kui ma end sinna vaatama unustan, arvan kosmosetuult kuulvat... 

...

Naeran.

Ei-ei, võta rahulikult. Lihtsalt kui mina tulen, siis ma toon selle lummuse sõnades kaasa, aga seda kohal olles kogeda on hoopis teine. Need lõhnad...

...

Naeran. 

Jääb nii. Naudi olemist ja näeme!

...

Mina ka.

Vajutan telefoni kinni.

Avan silmad veel hiilgavasse õhtuvalgusesse ja vajutan arvuti kinni. Nõudepesumasin annab teada, et on oma töö lõpetanud. Ma ei ohka, tõusen ja hakkan toimetama. Selline tavaline pühapäeva õhtu.

***

Jo