Kuidas leida armastust?
Istusin Temaga kohvikulaua ääres vastastikku. Vihma ladina akna taga vaigistas kohviku pehme muusika. See oli selline... natuke esoteerilik, meenutas mulle filmi Sõrmuste isand muusikat. Võibolla oligi töötlus. Mahe kollane lambivalgus kaotas nägudelt teravuse. Olin mõtteis, otsisin vastust just esitatud küsimusele, et ... kuidas või kust leida armastust?
Ma pole kuangi nii mõelnud, et armastust tuleb ja saab otsida.
Samas tekkis trots - no kuidas ta ise siis ei tea? Mina ei taha olla sõrmega suunanäitaja, sest kes teab, võibolla osutab mu sõrm talle kätte hoopis kahjulikuma suuna? Võibolla tolle suuna armastus on tema jaoks hoopiski hukk?
No igatahes pööritas see küsimus minu sees veel hiljemgi, autoroolis ja õhtul kodus. Nagu ikka - et sellest tundest vabaneda, tuleb see endast lahti lasta. Las Kunks laseb, otsustasin.
***
Maailm oli nagu väljaväänamata pesukäsn: niiske ja tilkuv. Vihmapisarate ketid katsid aknaklaase ja kadakate turris otsad tilkusid lohutamatult. Vahtrapuu oli oma kollase rüü lasknud tuulel maha rebida ja seisis nüüd hämmeldunult oma alastuses, jugemata liigutada, sest siis ju kõik näevad.
Kunks seisis oma kollases vihmakuues paadikail. Hommikuhämaras oli suurelt saarelt käinud mootorpaat ja toonud saarele ära tellitud kraami. Enne kastide majja tarimist vaatas Kunks kaugusesse, halli silmapiiri. Õieti seda triipu seal kaugel merel polnudki. Sügis kallas kõik omatahtsi üle. Kõik algas ju ilusatsi - värviliselt ja lõpp oli samuti ette teada: nukker pruun, hall, salapäraselt must.
Kunks oli pärast ärkamist avanud arvuti, pannud kirja uue tellimuse mandrile ja saatnud siis selle teele ning avanud siis kirja kelleltki, keda ei teadnud. Kirjutajaks M...., mees. Ilma tervituseta kiri. "Kuidas ja kust ma leian armastuse? M..."
Naine põrnitses sõnatult helendavat ekraani ja vaatas siis akna taga võimutsevat sadu. Tõusis siis, jättea arvuti avatuks ja laskus trepist alla, elutuppa. Süsi tõstis käppadelt oma pea ja vaatas unise pilguga naist, et mis nüüd?
Kunks vajas mõtlemiseks ja vastuse koostamiseks tegevust. Praegu aitas teda kaminas tule läitmine. Puude põlemise ragin mõjus erksana ses maja ümbritsevas märjas kaamoses. Ta vaatas kuidas leegid muutusid kasvades ahnemaks ja lisas veel halge juurde. Soojus hakkas levima. Süsi hüppas diivanilt maha ja sättis end rõngaks kamina ette.
Naine pani selga vihmajope ja avas ukse, Maailma. Rõskus haaras kohe oma embusesse - sa oled minu!
Ega ikka ole küll, ütles naine häälega ja seadis sammud, vihma tähele panemata, rannale.
Armastuse otsimine? Kuidas üldse saab armastust otsida või leida? Küll inimene on ikka rumal. See teeb mu kurvaks. Kas ma vastan kirjale? Ei. Hall meri oli vihma raskuse all lihtsalt kõikuv, otskui püüdes öelda, et rohkem vette enam ei mahu, jäta järele.
Jah. Ma kirjutan, sest ma tean vastust.
Kunks võttis mõlema käe otsa kotid, mis olid päris rasked ja kaenlasse haaras veel ühe kilesse pakitud karbi. Niiviisi koormatuna liikus ta maja poole tagasi. Eemalt vaatajale võis see paista nagu aeglaselt liikuv erkkollane täpp hallil taustal.
Tuppa jõudnud, vabastas naine end kummikutest, raputas eeskojas seljast vihmakuue ja pani selle siis riidepuule kuivama. Edasi tassis ta kraami kööki ja hakkas nende sisu pärast avamist kappidesse laiali sorteerima. Kilesse pakitud karbi pani ta eraldi kapiriiullile oma järge ootama.
Teekann surises. Naine mõtles korra ja valis siis magusalt lõhnava šokolaaditee.
Armastus? Hm.
Kunks tõi arvuti alla ja asetas selle diivanilauale. Teekruusi asetas ta arvuti kõrvale. Päev ei läinudki heledaks. Ta vajutas põrandalambi põlema ja toa täitis kollane pehme kuma, mille keskel tuksles erk kaminatule süda. Kunks istus tugitooli, võttis arvuti sülle. Vaatas korra läbi märja aknaruudu ja siis alustas:
Hea M!
Sa otsid vastust sellele, millele inimesed aastasadu on vastust otsinud. Aga mina ütlen, et selle asemel, et end otsides hoopis mitte ära kaotada, loe! Alusta endast. Loe ennast kui raamatut. Sul on kaaned, mille vahel, usu mind, on imeline sisu. Alusta tiitellehest - oma nimest. Kes selle sulle pani? Elud algavud erinevalt. Enamik meist on sündinud armastusest. On neid, keda pole oodatud, kelle sünd on olnud õnnetus, otsekui märk kellegi valust, mida ometigi tuleb kanda... Ma ei tea Sinu taustalugu. Ent Sina oled iseenda tiitelleht ja kõik, mis sellele järgneb, on see, mis teeb Sinust Sinu. Võib ju arvata, et kõik on ette määratud ja kõik ponnistused millegi muutmiseks, on lihtsalt vale suund. Ära usu! Jaa, ettemääratust on, aga täpselt nii palju, et märgata ära, kus Sa teed oma valikuid? Mõistad? Sa teed valiku, ja ettemääratus painutab end selle järgi, tõukab Sind, kui valik ei ole Sulle hea, või nõgib pehmelt, et mine, mine... Mulle tundub, et Sinus on segadust, nukrust ja viha. Vihane inimene kaotab tee. Kurb inimene toppab teel. Segaduses inimene kaotab sihi.
Sa otsid armastust? Tegelikult otsid iseennast. Aga sa oled endal koguaeg olemas! Loe oma tiitellehte ja mine seisa peegli ees. Julged endale silma vaadata? Ei, mitte vilksamisi, vaid vaadatagi endale silmadesse. Tunned Sa teda? Julged teda nime pidi kutsuda?
Ma ütlen läbi Su enda silmade - armastus on Sinu sees, teda pole vaja otsida.
Vaata ennast ja ära haletse end. Armastus on Su südames, voolab läbi Su vereringe ja vaatab läbi Su enese silmade Sind ennast. Emba end, sest mitte keegi ei armasta Sind nii tugevalt kui Su enda armastus.
Kui otsid enda kõrvale kaaslast, ses mõttes, et otsid oma ellu ihulist armastust, siis ... kellegi teise armastus saab Su juurde tulla vaid siis, kui Sinu armastus on nähtav.
Tee oma armastus nähtavaks. Hooli endast ja ära kaota end pimedusse. Toida end sellega, mis Sind õnnelikuks teeb.
Armasta ennast. Armasta end kohe. Vaata end armastusega. Armasta oma keha. Armasta oma häält. Armasta oma naeru. Armasta oma armastust. Ainult nii kohtub Sind südamega vaatav kaaslane ja Sa tunned ta ära.
Nii et... hoia mu sõnad oma südame ligi. Ära kaota pinda jalge alt. Kui tunned ikka südamel raskust, siis loe mind nii kaua kui sõnad kuluvad pähe.
Ja pea meeles - armastust ei saa leida, sest ta on juba olemas. Kõiges.
Kunks
***
Armastusega,
Jo 💖
Ma pole kuangi nii mõelnud, et armastust tuleb ja saab otsida.
Samas tekkis trots - no kuidas ta ise siis ei tea? Mina ei taha olla sõrmega suunanäitaja, sest kes teab, võibolla osutab mu sõrm talle kätte hoopis kahjulikuma suuna? Võibolla tolle suuna armastus on tema jaoks hoopiski hukk?
No igatahes pööritas see küsimus minu sees veel hiljemgi, autoroolis ja õhtul kodus. Nagu ikka - et sellest tundest vabaneda, tuleb see endast lahti lasta. Las Kunks laseb, otsustasin.
***
Maailm oli nagu väljaväänamata pesukäsn: niiske ja tilkuv. Vihmapisarate ketid katsid aknaklaase ja kadakate turris otsad tilkusid lohutamatult. Vahtrapuu oli oma kollase rüü lasknud tuulel maha rebida ja seisis nüüd hämmeldunult oma alastuses, jugemata liigutada, sest siis ju kõik näevad.
Kunks seisis oma kollases vihmakuues paadikail. Hommikuhämaras oli suurelt saarelt käinud mootorpaat ja toonud saarele ära tellitud kraami. Enne kastide majja tarimist vaatas Kunks kaugusesse, halli silmapiiri. Õieti seda triipu seal kaugel merel polnudki. Sügis kallas kõik omatahtsi üle. Kõik algas ju ilusatsi - värviliselt ja lõpp oli samuti ette teada: nukker pruun, hall, salapäraselt must.
Kunks oli pärast ärkamist avanud arvuti, pannud kirja uue tellimuse mandrile ja saatnud siis selle teele ning avanud siis kirja kelleltki, keda ei teadnud. Kirjutajaks M...., mees. Ilma tervituseta kiri. "Kuidas ja kust ma leian armastuse? M..."
Naine põrnitses sõnatult helendavat ekraani ja vaatas siis akna taga võimutsevat sadu. Tõusis siis, jättea arvuti avatuks ja laskus trepist alla, elutuppa. Süsi tõstis käppadelt oma pea ja vaatas unise pilguga naist, et mis nüüd?
Kunks vajas mõtlemiseks ja vastuse koostamiseks tegevust. Praegu aitas teda kaminas tule läitmine. Puude põlemise ragin mõjus erksana ses maja ümbritsevas märjas kaamoses. Ta vaatas kuidas leegid muutusid kasvades ahnemaks ja lisas veel halge juurde. Soojus hakkas levima. Süsi hüppas diivanilt maha ja sättis end rõngaks kamina ette.
Naine pani selga vihmajope ja avas ukse, Maailma. Rõskus haaras kohe oma embusesse - sa oled minu!
Ega ikka ole küll, ütles naine häälega ja seadis sammud, vihma tähele panemata, rannale.
Armastuse otsimine? Kuidas üldse saab armastust otsida või leida? Küll inimene on ikka rumal. See teeb mu kurvaks. Kas ma vastan kirjale? Ei. Hall meri oli vihma raskuse all lihtsalt kõikuv, otskui püüdes öelda, et rohkem vette enam ei mahu, jäta järele.
Jah. Ma kirjutan, sest ma tean vastust.
Kunks võttis mõlema käe otsa kotid, mis olid päris rasked ja kaenlasse haaras veel ühe kilesse pakitud karbi. Niiviisi koormatuna liikus ta maja poole tagasi. Eemalt vaatajale võis see paista nagu aeglaselt liikuv erkkollane täpp hallil taustal.
Tuppa jõudnud, vabastas naine end kummikutest, raputas eeskojas seljast vihmakuue ja pani selle siis riidepuule kuivama. Edasi tassis ta kraami kööki ja hakkas nende sisu pärast avamist kappidesse laiali sorteerima. Kilesse pakitud karbi pani ta eraldi kapiriiullile oma järge ootama.
Teekann surises. Naine mõtles korra ja valis siis magusalt lõhnava šokolaaditee.
Armastus? Hm.
Kunks tõi arvuti alla ja asetas selle diivanilauale. Teekruusi asetas ta arvuti kõrvale. Päev ei läinudki heledaks. Ta vajutas põrandalambi põlema ja toa täitis kollane pehme kuma, mille keskel tuksles erk kaminatule süda. Kunks istus tugitooli, võttis arvuti sülle. Vaatas korra läbi märja aknaruudu ja siis alustas:
Hea M!
Sa otsid vastust sellele, millele inimesed aastasadu on vastust otsinud. Aga mina ütlen, et selle asemel, et end otsides hoopis mitte ära kaotada, loe! Alusta endast. Loe ennast kui raamatut. Sul on kaaned, mille vahel, usu mind, on imeline sisu. Alusta tiitellehest - oma nimest. Kes selle sulle pani? Elud algavud erinevalt. Enamik meist on sündinud armastusest. On neid, keda pole oodatud, kelle sünd on olnud õnnetus, otsekui märk kellegi valust, mida ometigi tuleb kanda... Ma ei tea Sinu taustalugu. Ent Sina oled iseenda tiitelleht ja kõik, mis sellele järgneb, on see, mis teeb Sinust Sinu. Võib ju arvata, et kõik on ette määratud ja kõik ponnistused millegi muutmiseks, on lihtsalt vale suund. Ära usu! Jaa, ettemääratust on, aga täpselt nii palju, et märgata ära, kus Sa teed oma valikuid? Mõistad? Sa teed valiku, ja ettemääratus painutab end selle järgi, tõukab Sind, kui valik ei ole Sulle hea, või nõgib pehmelt, et mine, mine... Mulle tundub, et Sinus on segadust, nukrust ja viha. Vihane inimene kaotab tee. Kurb inimene toppab teel. Segaduses inimene kaotab sihi.
Sa otsid armastust? Tegelikult otsid iseennast. Aga sa oled endal koguaeg olemas! Loe oma tiitellehte ja mine seisa peegli ees. Julged endale silma vaadata? Ei, mitte vilksamisi, vaid vaadatagi endale silmadesse. Tunned Sa teda? Julged teda nime pidi kutsuda?
Ma ütlen läbi Su enda silmade - armastus on Sinu sees, teda pole vaja otsida.
Vaata ennast ja ära haletse end. Armastus on Su südames, voolab läbi Su vereringe ja vaatab läbi Su enese silmade Sind ennast. Emba end, sest mitte keegi ei armasta Sind nii tugevalt kui Su enda armastus.
Kui otsid enda kõrvale kaaslast, ses mõttes, et otsid oma ellu ihulist armastust, siis ... kellegi teise armastus saab Su juurde tulla vaid siis, kui Sinu armastus on nähtav.
Tee oma armastus nähtavaks. Hooli endast ja ära kaota end pimedusse. Toida end sellega, mis Sind õnnelikuks teeb.
Armasta ennast. Armasta end kohe. Vaata end armastusega. Armasta oma keha. Armasta oma häält. Armasta oma naeru. Armasta oma armastust. Ainult nii kohtub Sind südamega vaatav kaaslane ja Sa tunned ta ära.
Nii et... hoia mu sõnad oma südame ligi. Ära kaota pinda jalge alt. Kui tunned ikka südamel raskust, siis loe mind nii kaua kui sõnad kuluvad pähe.
Ja pea meeles - armastust ei saa leida, sest ta on juba olemas. Kõiges.
Kunks
***
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar