Pole seda, kes mulle teed keedaks
Nõjatun vastu praami reelingut. Põhjakaare tuul sikutab kurjalt mütsi alt väljavajunud juuksesalke ja krabab mu pika kampsuni hõlme. Külm on ja see on hea. Kui hakkab sadama, lasen pilgu silmapiirist lahti ja lähen kergelt kütusehõngulisse salongi varju. Vähemalt olen hetkeks oma rahutust pidurdanud.
Ma ei võta oma punast mütsi peast, tõmban rullsalli kaela ümbert pisut õgvemale ja vaatan ringi, kuhu istuda. Õnneks on praam peaaegu tühi - no kes see ikka keset nädalat ja keset päeva saarele sõidab? Vajun istuma. Laintes kõikuv praam, hämarduv, ebasõbraliku ilmaga päev ja pakitsev mina. Ootus on nii suur, et ajuti on tunne, et see matab hinge. Jõuda juba kohale, seada end valmis ja unustada reaalsus. Selleks, et kirjutada. Mu sisemine tuli hõõgub ja hõõgub ja palju ei puudu, et laevas arvuti välja võtan. Aga ei, nii palju suudan end talitseda ja arvuti jääb kotti. Lähen toon endale kohvikust late.
Nägin seekordset lugu unes. Tean, et selle endast voona välja kirjutada saaksin, vajan aega ja oma ruumi. See oma ruum asub saarel, mille poole praam jõudsalt laineis rühib. Olen terve hommiku sahminud otsekui kahe reaalsuse vahel: üks, mis koguaeg kuklas tiksub - uus lugu ja teine, mis kordab - paki kaasa see ja see; helista toimetajale ning anna teada, et kaod mõneks ajaks levist; osta poest ... nimekiri? Mul on ju kuskil ostunimekiri? Punane müts pähe, hall sall kaela ja kampsun selga, jalga päevinäinud tossud. Kõik. Ma olen valmis mugavast maailmast lahkuma. Rutakalt pakitud reisikott autosse, kiire poeskäik ja siis, lubatud kiiruse piires, linnast välja.
Sildume ja ma olen peaaegu kohal.
Veel suudan oma sisemist kirge hoida vaos. Õigemini - pean hoidma. Meeled vormivad juba sõnu ja sõnadest lauseid, trummeldan närviliselt autoroolil nagu oleks see klaviatuur.
Veel mõnikümmend kilomeetrit ja ma olen kohal. Pesa. Koht, kus ma olen rohkem ise kui kuskil mujal. Väljun autost ja hingan sügavalt välja. Hingan endast välja kogu eelnenud rutu ja ärevuse. Kopsudesse tõmban sisse hoopis soolakat ja männiokkalist puhast õhku. Siit algab rahunemine. Algab loomine.
Kahekordne maja mändide ja kadakate okkalises embuses, mille teise korruse otsatoast paistab kätte meri.
Tunnen, kuidas pingelangus toob kaasa peavalu. Vb on mu vererõhk kõrge? Või madal? Ma ei teagi, mis peaks või võiks olla. Lihtsalt ühe vaibumine vallandab teise. Selle vastu on rohtu - hakkan toimetama. Avan majaukse, võtan maha signaalisatsiooni, kontrollin üle õhksoojuspumba näidu ja lisan puldist juurde soojakraade. Pistan stepslisse külmiku juhtme ja madal ühmatus annab teada, et ta ärkas unest. Kiidan end mõttes, et viimati lahkudes olen kaminasuu puid täis ladunud ja nüüd on vaja vaid sädet, et see leegi halgude vahelt üles tõmbaks. Umbes poole tunni pärast peaks kogu elamine olema nii soe, et võin alustada.
Toon autost tuppa oma kotid ja ajan siis auto varjualuse alla.
Lülitan köögis sisse veekeetja, tühjendan toidukottide sisu külmikusse ja köögikappi.
Saadan sõnumi toimetajale: kohal. Side lõpp.
See on kokkulepe - ta ei sega mind, aga on ka ainus, kes teab kust mind vajadusel leida.
Mind leida... Nõjatun vastu köögi töölauda, mis asub akna all, millest avaneb vaade eesõuele ja väravale. Millal on mind vaja olnud otsida? Või leida? Kas ma tahan olla leitav? Pärast esimese romaani ilmumist sain teada, et piisav tähelepanu on omal kohal, liigse eest hoian end varju. Las nii jäädagi - teatud eraklus kui kaubamärk.
Elektrikannu klõps annab teada, et tema töö on tehtud. Võtan riiulilt ühe oma lemmikkruusidest. Teen teesortidest valiku melissi ja liivatee kasuks. Panen puru üks ühele koguses sõela, kallan peale kuuma vee ja jätan tee kapi äärele tõmbama.
Ei, täna ma kirjutustuppa ei lähe, otsustan. Jään alla, kamina lähedusse. Mulle meeldib vaikne maja, kus ainsaks hääleks on halgude põlemine kaminas. Toas on juba talutav soojus ja ma võtan ära nii mütsi kui kampsuni. Toon magamistoast ära paksu villase pleedi ja vooderdan sellega tugitooli. Sellest saab mu kirjutamise pesa.
Mul on meeles oma esimese raamatu kirjutamise kogemus - pärast endast välja kirjutamist tuleb Suur Uni. Unenägudeta, kauakestev. Taastumise ja enda kokku kogumise aeg.
Kordan mõttes üle sündi ootava loo süžee ja mängin detailidega. Avan oma mahuka käekoti ja otsin sealt üles kollaste kaantega märkmiku. Libistan silmadega üle sinna kiirelt tähendatud märksõnad, väljendid. Ma olen valmis.
Tee on tõmmanud. Korraks see puudutab, mitte valusalt, aga hellaks tegevalt ikka - selle tee oleks pidanud valmistama keegi teine, et ma saaksin vabalt, ilma peatusteta oma "tippimisega tegeleda". Nii ta mu kirjutamise kohta ütles. Need lühilood, mida ajakirjale kirjutasin, tulid samuti kiirelt ja üheropsuga. Tundub, et see ongi minu stiil - mitte teha kirjutamisesse pikki pause, teha vaid vajalikke vaheaegu, et silmi puhata ja end kassina sirutada. Mu mõtted lendavad möödunud suve palavasse hommikusse. Ärganuna lindude lustlikust ludinast, teadsin, et on veel väga vara. Vaatasin enda kõrval kõrval magavat meest. Korraks tundsin kadedust - tema nooruse ja elu endasse ahmimise suhtes. Selle suunurgas tuksleva muige vastu. Mida ta praegu unes näeb? Ma tahan ka...
Hiljem jalutasin piki randa, tema hullas nabani ulatuvas vees. "Tule ka!" Raputasin pead ja pöördusin naerdes temast ära. Teadsin juba siis, et suve lõppedes saab see lugu punkti. Lihtsalt. Ühel hetkel ma ei vasta ta kõnedele, ta e-kirjadele ja teesklen, et mind pole kodus. Mul on vaja üksildust.
Valetan.
Teadlikult.
Lihtsalt, tollega, kes mu kõrval püsida julgeks, minusse usuks ja keedaks mulle teed kui ma oma lugusid kirjutan, pole veel teed ristunud.
Kas inimene loobub lootusest?
Nõrk, tõenäoliselt.
Viin kruusi tugitooli kõrval olevale tammepuidust lauale. See on kogu toimetuse kingitus esimese romaani edu puhul.
Võtan kotist arvuti, asetan kruusi kõrvale, ühendan juhtme ja avan siis arvutikaane. Natuke surinat, sisestan salasõna. Klõbistan. Uus valge leht. Püha hetk. Sätin end mugavamalt istuma. Lonksan kruusist teed. Surun sõrmi pihku ja löön nad siis harali. Sõrmejooga või soojendus enne pikamaa jooksu. Põrandalambi kahvatukollane valgus. Sulen silmad. Hingan sügavalt ja
siis asetan käed klaviatuuri kohale, alustan. Otsekui kevadine tuul, mis alles tärganud maailma kergelt, kui kontrollides, kombib. Katsetab piire, kuhu maani on lubatud ja siis tuleb puhang ja teine, kolmaski...
Unustan enda ja unustan maailma.
Tihedad read, tähed, mis muudavad loo nähtavaks, selliseks nagu mina näen ja tahan näidata.
Kirjutan kiiresti ja ei hooli, et tuleb vigu - need korrastan esimese korrektuuriga. Hõõgun tempost ja kirjutamise kirest. Sündiv lugu ei malda enam sekunditki oodata.
Kui ärkan, siis tajun ümbritsevat vaikust. Ma ei saa aru, kas on päev või öö. Hägune valgus akenda taga. Varahommik? Tee kruusis on külm, arvutiekraan pime. Vajutan klahvi ja ekraan lööb sinakalt helendama. Mhmh, olen endaga rahul. Salvestan varukoopia ja lülitan siis arvuti puhkeasendisse.
Tõusen. Liikmed on istuvas asendis magamisest kanged. Ringutan mõnuga. Muigan enda kohmakuse üle ja lähen kangetel jalgadel kööki. Võtan külmikust veepudeli. Külm vesi äratab tardunud keha. Võdistan külmatundest õlgu.
Otsin kotist üles oma mobiili. Lülitan selle sisse ja näen, et tegelikult on hilisõhtu, järgmise päeva oma. No jah, siis nii. Nüüd on kohvi kord. Lülitan kohvimasina tööle, puistan anumasse sisse oad, täidan veepaagi ja jään ootama. Kohviveski suristab oad läbi ja erk aroom täidab ruumi. Mõnus. Kruus täitub.
Tõmban kamspuni selga ja mütsi pähe.
Õueõhk on karge. Seisatan keset hoovi, kohvikruus pihkude vahel, vasakule jääb rannamändide taha mühisev meri. Pime on ja merd pole praegu enam näha. Tõstan pilgu taevasse. Tähed. Tuhanded, miljonid. Killud sametises kõrguses. Ja ma tunnen, et kirg pole kusagile kadunud. Ma olen kohal.
Ja ma olen õnnelik.
Ja samuti Kunks mu sees, sest tema lugu sai kirja pandud.
Armastusega,
või siis sedapuhku kirglikult,
kirjutamisest.
Jo 💗
Ma ei võta oma punast mütsi peast, tõmban rullsalli kaela ümbert pisut õgvemale ja vaatan ringi, kuhu istuda. Õnneks on praam peaaegu tühi - no kes see ikka keset nädalat ja keset päeva saarele sõidab? Vajun istuma. Laintes kõikuv praam, hämarduv, ebasõbraliku ilmaga päev ja pakitsev mina. Ootus on nii suur, et ajuti on tunne, et see matab hinge. Jõuda juba kohale, seada end valmis ja unustada reaalsus. Selleks, et kirjutada. Mu sisemine tuli hõõgub ja hõõgub ja palju ei puudu, et laevas arvuti välja võtan. Aga ei, nii palju suudan end talitseda ja arvuti jääb kotti. Lähen toon endale kohvikust late.
Nägin seekordset lugu unes. Tean, et selle endast voona välja kirjutada saaksin, vajan aega ja oma ruumi. See oma ruum asub saarel, mille poole praam jõudsalt laineis rühib. Olen terve hommiku sahminud otsekui kahe reaalsuse vahel: üks, mis koguaeg kuklas tiksub - uus lugu ja teine, mis kordab - paki kaasa see ja see; helista toimetajale ning anna teada, et kaod mõneks ajaks levist; osta poest ... nimekiri? Mul on ju kuskil ostunimekiri? Punane müts pähe, hall sall kaela ja kampsun selga, jalga päevinäinud tossud. Kõik. Ma olen valmis mugavast maailmast lahkuma. Rutakalt pakitud reisikott autosse, kiire poeskäik ja siis, lubatud kiiruse piires, linnast välja.
Sildume ja ma olen peaaegu kohal.
Veel suudan oma sisemist kirge hoida vaos. Õigemini - pean hoidma. Meeled vormivad juba sõnu ja sõnadest lauseid, trummeldan närviliselt autoroolil nagu oleks see klaviatuur.
Veel mõnikümmend kilomeetrit ja ma olen kohal. Pesa. Koht, kus ma olen rohkem ise kui kuskil mujal. Väljun autost ja hingan sügavalt välja. Hingan endast välja kogu eelnenud rutu ja ärevuse. Kopsudesse tõmban sisse hoopis soolakat ja männiokkalist puhast õhku. Siit algab rahunemine. Algab loomine.
Kahekordne maja mändide ja kadakate okkalises embuses, mille teise korruse otsatoast paistab kätte meri.
Tunnen, kuidas pingelangus toob kaasa peavalu. Vb on mu vererõhk kõrge? Või madal? Ma ei teagi, mis peaks või võiks olla. Lihtsalt ühe vaibumine vallandab teise. Selle vastu on rohtu - hakkan toimetama. Avan majaukse, võtan maha signaalisatsiooni, kontrollin üle õhksoojuspumba näidu ja lisan puldist juurde soojakraade. Pistan stepslisse külmiku juhtme ja madal ühmatus annab teada, et ta ärkas unest. Kiidan end mõttes, et viimati lahkudes olen kaminasuu puid täis ladunud ja nüüd on vaja vaid sädet, et see leegi halgude vahelt üles tõmbaks. Umbes poole tunni pärast peaks kogu elamine olema nii soe, et võin alustada.
Toon autost tuppa oma kotid ja ajan siis auto varjualuse alla.
Lülitan köögis sisse veekeetja, tühjendan toidukottide sisu külmikusse ja köögikappi.
Saadan sõnumi toimetajale: kohal. Side lõpp.
See on kokkulepe - ta ei sega mind, aga on ka ainus, kes teab kust mind vajadusel leida.
Mind leida... Nõjatun vastu köögi töölauda, mis asub akna all, millest avaneb vaade eesõuele ja väravale. Millal on mind vaja olnud otsida? Või leida? Kas ma tahan olla leitav? Pärast esimese romaani ilmumist sain teada, et piisav tähelepanu on omal kohal, liigse eest hoian end varju. Las nii jäädagi - teatud eraklus kui kaubamärk.
Elektrikannu klõps annab teada, et tema töö on tehtud. Võtan riiulilt ühe oma lemmikkruusidest. Teen teesortidest valiku melissi ja liivatee kasuks. Panen puru üks ühele koguses sõela, kallan peale kuuma vee ja jätan tee kapi äärele tõmbama.
Ei, täna ma kirjutustuppa ei lähe, otsustan. Jään alla, kamina lähedusse. Mulle meeldib vaikne maja, kus ainsaks hääleks on halgude põlemine kaminas. Toas on juba talutav soojus ja ma võtan ära nii mütsi kui kampsuni. Toon magamistoast ära paksu villase pleedi ja vooderdan sellega tugitooli. Sellest saab mu kirjutamise pesa.
Mul on meeles oma esimese raamatu kirjutamise kogemus - pärast endast välja kirjutamist tuleb Suur Uni. Unenägudeta, kauakestev. Taastumise ja enda kokku kogumise aeg.
Kordan mõttes üle sündi ootava loo süžee ja mängin detailidega. Avan oma mahuka käekoti ja otsin sealt üles kollaste kaantega märkmiku. Libistan silmadega üle sinna kiirelt tähendatud märksõnad, väljendid. Ma olen valmis.
Tee on tõmmanud. Korraks see puudutab, mitte valusalt, aga hellaks tegevalt ikka - selle tee oleks pidanud valmistama keegi teine, et ma saaksin vabalt, ilma peatusteta oma "tippimisega tegeleda". Nii ta mu kirjutamise kohta ütles. Need lühilood, mida ajakirjale kirjutasin, tulid samuti kiirelt ja üheropsuga. Tundub, et see ongi minu stiil - mitte teha kirjutamisesse pikki pause, teha vaid vajalikke vaheaegu, et silmi puhata ja end kassina sirutada. Mu mõtted lendavad möödunud suve palavasse hommikusse. Ärganuna lindude lustlikust ludinast, teadsin, et on veel väga vara. Vaatasin enda kõrval kõrval magavat meest. Korraks tundsin kadedust - tema nooruse ja elu endasse ahmimise suhtes. Selle suunurgas tuksleva muige vastu. Mida ta praegu unes näeb? Ma tahan ka...
Hiljem jalutasin piki randa, tema hullas nabani ulatuvas vees. "Tule ka!" Raputasin pead ja pöördusin naerdes temast ära. Teadsin juba siis, et suve lõppedes saab see lugu punkti. Lihtsalt. Ühel hetkel ma ei vasta ta kõnedele, ta e-kirjadele ja teesklen, et mind pole kodus. Mul on vaja üksildust.
Valetan.
Teadlikult.
Lihtsalt, tollega, kes mu kõrval püsida julgeks, minusse usuks ja keedaks mulle teed kui ma oma lugusid kirjutan, pole veel teed ristunud.
Kas inimene loobub lootusest?
Nõrk, tõenäoliselt.
Viin kruusi tugitooli kõrval olevale tammepuidust lauale. See on kogu toimetuse kingitus esimese romaani edu puhul.
Võtan kotist arvuti, asetan kruusi kõrvale, ühendan juhtme ja avan siis arvutikaane. Natuke surinat, sisestan salasõna. Klõbistan. Uus valge leht. Püha hetk. Sätin end mugavamalt istuma. Lonksan kruusist teed. Surun sõrmi pihku ja löön nad siis harali. Sõrmejooga või soojendus enne pikamaa jooksu. Põrandalambi kahvatukollane valgus. Sulen silmad. Hingan sügavalt ja
siis asetan käed klaviatuuri kohale, alustan. Otsekui kevadine tuul, mis alles tärganud maailma kergelt, kui kontrollides, kombib. Katsetab piire, kuhu maani on lubatud ja siis tuleb puhang ja teine, kolmaski...
Unustan enda ja unustan maailma.
Tihedad read, tähed, mis muudavad loo nähtavaks, selliseks nagu mina näen ja tahan näidata.
Kirjutan kiiresti ja ei hooli, et tuleb vigu - need korrastan esimese korrektuuriga. Hõõgun tempost ja kirjutamise kirest. Sündiv lugu ei malda enam sekunditki oodata.
Kui ärkan, siis tajun ümbritsevat vaikust. Ma ei saa aru, kas on päev või öö. Hägune valgus akenda taga. Varahommik? Tee kruusis on külm, arvutiekraan pime. Vajutan klahvi ja ekraan lööb sinakalt helendama. Mhmh, olen endaga rahul. Salvestan varukoopia ja lülitan siis arvuti puhkeasendisse.
Tõusen. Liikmed on istuvas asendis magamisest kanged. Ringutan mõnuga. Muigan enda kohmakuse üle ja lähen kangetel jalgadel kööki. Võtan külmikust veepudeli. Külm vesi äratab tardunud keha. Võdistan külmatundest õlgu.
Otsin kotist üles oma mobiili. Lülitan selle sisse ja näen, et tegelikult on hilisõhtu, järgmise päeva oma. No jah, siis nii. Nüüd on kohvi kord. Lülitan kohvimasina tööle, puistan anumasse sisse oad, täidan veepaagi ja jään ootama. Kohviveski suristab oad läbi ja erk aroom täidab ruumi. Mõnus. Kruus täitub.
Tõmban kamspuni selga ja mütsi pähe.
Õueõhk on karge. Seisatan keset hoovi, kohvikruus pihkude vahel, vasakule jääb rannamändide taha mühisev meri. Pime on ja merd pole praegu enam näha. Tõstan pilgu taevasse. Tähed. Tuhanded, miljonid. Killud sametises kõrguses. Ja ma tunnen, et kirg pole kusagile kadunud. Ma olen kohal.
Ja ma olen õnnelik.
Ja samuti Kunks mu sees, sest tema lugu sai kirja pandud.
Armastusega,
või siis sedapuhku kirglikult,
kirjutamisest.
Jo 💗
Kommentaarid
Postita kommentaar