Neljapäev /käin ühe nädala üle

Appi! Äärepealt oleks juhtunud, et seda kirjutist poleks ilmunud. Arvuti nõudis logimist ja ... siis tahtis teise kontoga sidumist ja ei tundnud mu e-postiaadressi ega tuvastanud parooli. Istusin hommikul, kulmud kõrgel ja olin peaaegu paanikas, et kaotan enda vähese kontrolli alt selle viimsegi, oma näputöö. Paanitsemisega läks hoopis meelest, millest toksida tahtsin. Nüüd õhtul ka ei meenunud, aga pole hullu. Järelikult polnudki väärt, et tähtede läbi sõnadeks ja lauseteks saada.
Tänasest. Vägev süsisene päev oli - ikka vihma ja halli taevast ja kuldseid vahtralehti, rääkimata kastanimunadest palistatud tänavaid.
Lõuna ajal lonkisin Nauticasse ja tegin ostu - edaspidi peaksid mu juuksed kui mitte särama, siis helendama, umbes-täpselt selle lugesin etiketilt välja.
Susserdasin meilidega ja lobisesin kolleegidega.
Et oleme põnevas ajajärgus, kus ümbritsev keskkond pigem pidurdab kui innustab. No jaa, kui ikka kodumaine kontorimööbel pärineb sajandi algusest või on veelgi vanem, siis ei saa hukka mõista, kui töötaja samuti retrostiili kannab; oluline, et hing poleks retro.
Kõike, paraku, korraga ei saa. Tuleb valida. Kord valid asutuse, siis valid töötaja, siis jälle asutuse ning siis töötaja. Et selline kahepoolne kühveldus. Lihtsalt kui vaid oleks seda, mida kühveldada.
Mu kärsitu meelelaad pulbitseb teinekord üle serva, aga on asju, mis minust ei olene.

Õhtune tummine rajaring.
Imekena, kerglane vihm ja eramajade korstendest maadligi litsuv kütmisving. Pööran nina ranna poole ja meri lõhnab sügist.
Vot nii.

Armastusega,
Jo 💗