Laupäev /käin ühe nädala üle

Äratus: 5:30
Muna ja peekon ja kohvi. Ei, ei ole endale.
Uus uni, mis lohistab planeeritud päevakava poole tunniga nihkesse.
Panen pesumasina voodipesu matsutama, endale trenniriided selga ja õuerallile. Niiske on ja taevast sajab näpuotsa täis lisa. Halli mere kohal kahvatu taevas, mille räbalpilvede vahelt paistab helesinine viirg. Eh, nii mõnus on, et aeglustan sammu ja luban end uitama...

***
Oi, kuidas ma kardan. Tunnen hirmu kibedat lõhna ja teadvustan, et selline see siis ongi, surmahirm.
Mu parem meelekoht tuikab ja ajuti on maailm mu silme ees lainetav. Tean, et ilm pole sugugi kõle, aga ma vappun. Külm higi nõrgub mööda selga alla. Mu astumine mööda veepiiri on kõike muud kui jooks, aga jooksma ma praegu peaksin. Ma ei jõua... Astun hallis sügispäevas lihtsalt edasi. Kas liigun õiges suunas? Ei tea...
Korraga saan teadlikuks, et ma pole rannal üksi. Kangestun. Ma ei taha end pöörata, aga parem on vist ikkagi... pööran end ringi.
Sealt ta tulebki, pikkade sammudega, paremas käes puuront. Ah sellega ta siis mind lõigi, mõtlen ja taganen selg ees. Tean, et järgmine kohtumine tähendab minu jaoks lõppu. Ma ei taha...
Ma tõesti ei taha.
Astun vette. Hakkan selg ees meres astuma. Korraks mees peatub, ent tuleb siis jälle tõtakalt edasi.
Ma ei tunne, kuidas mu tossud märjaks saavad ja püksisääred. Ma lihtsalt taganen. Korraks, kui meri ja märg on juba põlveõndlates, tunnen teravat külmatunnet. Aga see läheb kohe mööda, kui keskendun kaldal seisvale mehele. Me pilgud ristuvad  - tema kalk ja kurjust täis silmad. Siis kõverdunud suu. Ta irvitab? Mees astub vette.
Ei! Kuulen kuidas mu süda taob ja astun veelgi enam mere poole, veepiir on nüüd juba üle mu puusade. Riided seljas on rasked. Ma palun. Palun, kas mitte keegi?
Mees sumab edasi minu poole.
Kas tõesti pole siis mitte kedagi, kes praegu koera jalutaks või teeks sporti? Heidan meeleheitliku pilgu kaldametsa poole. Mitte kedagi ei ole.
Vastik kuri irve.
Mul on klomp kurgus. Ma. Ei. Taha.
Tunnen, et nutan.
Vesi mu ümber. Mees on peatunud. Mina mitte. Taganen kuni enam jalad põhja ei ulatu. Ma annan alla. Veel pisut ja siis näen ma halli pilvemassi vahel kahvatusinist taevariba. Vesi pühib sellest üle ja sellest sinisest saab mu viimane mälestus.

***
Telefon. Helin ei taha ega taha lõppeda. Oliver katsub kinnisimi öökapipealset, aga telefoni pole seal. Ta pöörab end sassis voodis ümber ja küünitab üle voodiserva. Põrandal, riidekuhjas sobrades ja sealt teksaseid haarates, saab ta viimaks pükste taskust mobiili kätte. "Oliver kuuleb", kraaksatab ta telefoni ja köhatab siis. Suu on kuiv. Ta kuulab ja virgub samaaegselt. "Mhmh. Hakkan tulema." Heidab siis pilgu öökapil seisvale elektronkellale - 6:30. Ohkab.  Tõuseb siis kärmelt ja riietub. Vannitoapeeglist vaatab talle vastu sagris juustega keskealine mees. Habet ajada jälle ei jõua. Ta pritsib külma vett peoga näkku ja peseb kiiresti hambad. Kümne minuti pärast on ta juba autos ja teel.

Oliver pargib auto kriminalistide oma kõrvale, noogutab tervituseks telefoniga rääkivale patrullpolitsienikule ja kobab siis jopetaskut. Suitsu pole. Hm. Hommik on udune ja hall.
Mees astub osutatud suunas läbi männiku. Rannale jõudes näeb ta kahte kriminalisti ja oma kolleege Markot ja Ragnet.
"Noh, mis meil siis on?"
"Naine, pakuks nelikümmend pluss, uppunud. Leidis ta siit paar kilomeetrit edasi elav Madis, kes koeraga hommikujooksu tegi. Võtsime esialgse ütluse ja saatsime ta koju."
Oliver astus märjal rannaliival lebavale kogule lähemale. "Enestapp?"
"No ei saa seda enne öelda kui lahangut pole teinud. Aga arvata võib."vastas üks kriminalistidest.
Oliver tõstis pilgu silmapiirile. Kui naine oleks kruiisilaevalt vette hüpanud, siis kas hoovus kannaks ta siia? Peab uurima.
Ta pööras merele selja, viipas kolleegid kaasa. "Lähme kontorisse ja vormistame asja ära."

Veel ei teadnud mees, et nädala pärast pannakse ta lauale toimik täpselt aasta taguse juhtumiga - keskealine naine, uppunud oktoobris, leidmiskoht praegusest kõigest paarsada meetrit eemal.  Leidjaks toona lõbujanulised noored, kes olid rannale koolivaheaja algust tähistavat ilutulestikku tegema tulnud.

***

Vot selline laupäev siis. Ma ei teagi, mis siis nüüd edasi?
Teen ühe kruusi täie kohvi ja süvenen konspekti.

Armastusega,
Jo 💙