Pühapäev /käin ühe nädala üle
Tänane kõnniring kulges läbi saju. Ma ju ei peakski minema, aga kõnnita jääb päev kuidagi poolikuks. Seda enam, et kardan järgmisel nädalal mõne päeve kõnnile mitte jõudvat. Näiteks homme, kui on Soome minek (M.Buble :) ) ja ma ei oska isegi aimata, kas seal saab mõnda sellist arvestatavat kilomeetrite kogust sammuda.
Tänasesse mahtus veel pikk laulelduspäev, mille kasutegur on selline: tugevamaks sai see grupp, kes kohal oli. Tavaproovis on siis jälle need inimesed, kes peavad nö jooksu pealt rongile hüppama. Ja vahel on tunne, et me muudkui mämmutame, sest tase kõigub nagu laev tormilainetes. Ent nagu ajalugu on näidanud - seegi reis jõuab ükskord sadamasse.
Nüüd, olles läbi lugenud ühe konspekti, jäin ma mõttesse, et huvitav, mismoodi siis tänapäeval õppima peab? Kas tuleb mõisted lihtsalt pähe tuupida või oodatakse õppijalt, et ta saab sisust aru ja teab kust vastuseid leida? Ma püüan keskendunult teksti kaduda ja aru saada, kuidas see värk siis ülesehitatud on, aga arvan, et ma ei pea peast teadma õppejõu poolt koostatud teksti peenemaid nüansse.
Näis, järgmise nädala lõpus selgub tõde. Kui tõesti on õppimine tuupimine, siis pole vahepeal ajaloos miskit muutunud...
Kesolevaks hetkeks olen ma teksti kaks korda läbi lugenud ja saan aru, kuidas asjad on seotud, aga see ei tähenda, et ma teksti peast tean rääkida. Minu arust ei tohiks see olla ka eesmärk.
Igatahes tuleb kirjutamisesse nüüd paus, sest õpinädal annab juba märku, et koorib seitse nahka ja ma ei tea mida veel.
Tegin vaikselt eeltööd, st vaatasin töömeile - 19 meili, millest 11 läks joonelt prügikasti. Prügisse sorteerisin siis reklaamid ja muu analoogse pahna (a la valdkonda mittepuudutavad koolitused ja hirmkallid coach-koolitused). Ülejäänud meilid hekseldasin läbi, saatsin edasi, vastasin ja loodan, et homme hommikul on virtuaalne olla lihtsam.
Aga nüüd - aeg on pakkida reisikott.
Muah!
Armastusega,
Jo 💚
Tänasesse mahtus veel pikk laulelduspäev, mille kasutegur on selline: tugevamaks sai see grupp, kes kohal oli. Tavaproovis on siis jälle need inimesed, kes peavad nö jooksu pealt rongile hüppama. Ja vahel on tunne, et me muudkui mämmutame, sest tase kõigub nagu laev tormilainetes. Ent nagu ajalugu on näidanud - seegi reis jõuab ükskord sadamasse.
Nüüd, olles läbi lugenud ühe konspekti, jäin ma mõttesse, et huvitav, mismoodi siis tänapäeval õppima peab? Kas tuleb mõisted lihtsalt pähe tuupida või oodatakse õppijalt, et ta saab sisust aru ja teab kust vastuseid leida? Ma püüan keskendunult teksti kaduda ja aru saada, kuidas see värk siis ülesehitatud on, aga arvan, et ma ei pea peast teadma õppejõu poolt koostatud teksti peenemaid nüansse.
Näis, järgmise nädala lõpus selgub tõde. Kui tõesti on õppimine tuupimine, siis pole vahepeal ajaloos miskit muutunud...
Kesolevaks hetkeks olen ma teksti kaks korda läbi lugenud ja saan aru, kuidas asjad on seotud, aga see ei tähenda, et ma teksti peast tean rääkida. Minu arust ei tohiks see olla ka eesmärk.
Igatahes tuleb kirjutamisesse nüüd paus, sest õpinädal annab juba märku, et koorib seitse nahka ja ma ei tea mida veel.
Tegin vaikselt eeltööd, st vaatasin töömeile - 19 meili, millest 11 läks joonelt prügikasti. Prügisse sorteerisin siis reklaamid ja muu analoogse pahna (a la valdkonda mittepuudutavad koolitused ja hirmkallid coach-koolitused). Ülejäänud meilid hekseldasin läbi, saatsin edasi, vastasin ja loodan, et homme hommikul on virtuaalne olla lihtsam.
Aga nüüd - aeg on pakkida reisikott.
Muah!
Armastusega,
Jo 💚
Kommentaarid
Postita kommentaar