Ma tean, ma tean.
Tegelikult peaksin ma tippima praegu hoopis esseed, kus arutan õigluse kujunemisest õiguseks, aga - ma lükkan selle täiesti teadlikult edasi. Samamoodi võiksin ma peadpidi süveneda konspekti ja lugeda termineid, millest mul paar nädalat tagasi aimugi polnud. Mu kõnekeelest puudusid sellised sõnad nagu imperatiivne, dispositsioon, struktureeritud loogika ja mu eriline lemmik - ambivalentne.
Ambivalentsus. Sõna täis kergelt üleolekumaigulist elegantsi. Kui silmad sulen, siis selle sõna pildiline kujutus on pehme, tulatettpaberi reklaami lumivalge tall Lambi, kelle ümber siugleb siidjas purpurtoonis kangas. Nii näeb see sõna välja kinnisilmi. Määä!
Minu hommik. Tõeliselt mulle kuuluv. See tunne, et soojast tekialusest on kahju loobuda ja et tegelikult ei peagi loobuma. Kiiret pole kuskile. Argihommikus selle üle mõelda pole lihtsalt võimalik, sest rutiini tõmbad üle pea selga kohe kui silmad on külma veega unerähmast puhtaks pestud. Aga täna, laupäeva hommikul on mootoril hoopis teine rütm sees ja ma ei kavatsegi end raamida. Tajun hommikuvaikuses akende taga kargust õhkamas. Urr on öösi vist end mõnelegi poole poetanud istuma. Eks ole ka aeg - ikkagi oktoober.
Romantiline mina satub pimeaaja saabudes aina sagedamini poodides mööda küünlalette ja lõhnatube uitama-uudistama. Olgu - raamatupoodidesse satun ka tihedamini. Teadlikult ja mitteteadlikult. Sunnin end teinekord kasutama kõrvaltänavaid või kordama, et aega on liiga vähe, mis sa seal kümne minutiga vaadata jõuad. Vat ei jõuagi, ainult rebasega tassi haaran nagu muuseas sõrmekonksu ja otsejoones kassasse - ahvatlused ei jõua veel reageerima hakatagi kui ma, tass pihus, poest väljun. Kas mul on tekkimas uus maania, tassimaania? Luban, et ei. Seegi kruus läks kingiks.
Romantiline mina võib sattuda muuseas ehtepoodi ja valida kodumaise disaneri kõrvarõngad ja need sealsamas kõrva nööpida. Nii juhtus ja võbi juhtuda edaspidigi. Ma pole enda spontaansust suutnud taltsutada.
Stopp! Kas sügisele ongi omane rohkem romantismi? Värvide küpsust ja kevadel tärganud tunnete mahlast valmidust? Kerged mulliga meeleolud riietuvad sametisse ja pika jalaga pokaali, milles küpsenud meekarva sisu. Kaminaleegid mängivad kaaslase silmis ja oi kui hea on kaduda sügavasse tugitooli, teades, et sisul on märksa suurem roll kui kestal. Kevadel on vastupidi. Kas pole? ;)
Romantika igatsus hinges.
Panen Edward Elgari klappidesse mängima (Nimrod, oh!) ja kaon sügiskirjule metsarajale, tume meri voogamas ühelt poolt, üksik valge luik kaldavees ja ma nutan end helide ekstaasi saabudes rannamändide all õnnelikuks, sest meloodia summutab reaalsuse ja aeglaste pööretena saabub tunnete ekstaas. Ahmin õhku ja olen elus, oma elu kõrgpunktil. Tagasi vaatamata, ma lihtsalt ei luba endal ümber pöörata. Kui, siis kegelt üle õla - jää hüvasti!
Ma tean, ma tean.
Ärka, reaalsus.
Ent milline õndsus on end laiali laotada ja siis uuesti kokku lapata. Ja juhtubki, et mõni tunne, mõte, satub uude kohta - pole hullu, ongi põnevam. Usud? Ma usun.
Armastusega,
Jo 💖
https://www.youtube.com/watch?v=sUgoBb8m1eE
Ambivalentsus. Sõna täis kergelt üleolekumaigulist elegantsi. Kui silmad sulen, siis selle sõna pildiline kujutus on pehme, tulatettpaberi reklaami lumivalge tall Lambi, kelle ümber siugleb siidjas purpurtoonis kangas. Nii näeb see sõna välja kinnisilmi. Määä!
Minu hommik. Tõeliselt mulle kuuluv. See tunne, et soojast tekialusest on kahju loobuda ja et tegelikult ei peagi loobuma. Kiiret pole kuskile. Argihommikus selle üle mõelda pole lihtsalt võimalik, sest rutiini tõmbad üle pea selga kohe kui silmad on külma veega unerähmast puhtaks pestud. Aga täna, laupäeva hommikul on mootoril hoopis teine rütm sees ja ma ei kavatsegi end raamida. Tajun hommikuvaikuses akende taga kargust õhkamas. Urr on öösi vist end mõnelegi poole poetanud istuma. Eks ole ka aeg - ikkagi oktoober.
Romantiline mina satub pimeaaja saabudes aina sagedamini poodides mööda küünlalette ja lõhnatube uitama-uudistama. Olgu - raamatupoodidesse satun ka tihedamini. Teadlikult ja mitteteadlikult. Sunnin end teinekord kasutama kõrvaltänavaid või kordama, et aega on liiga vähe, mis sa seal kümne minutiga vaadata jõuad. Vat ei jõuagi, ainult rebasega tassi haaran nagu muuseas sõrmekonksu ja otsejoones kassasse - ahvatlused ei jõua veel reageerima hakatagi kui ma, tass pihus, poest väljun. Kas mul on tekkimas uus maania, tassimaania? Luban, et ei. Seegi kruus läks kingiks.
Romantiline mina võib sattuda muuseas ehtepoodi ja valida kodumaise disaneri kõrvarõngad ja need sealsamas kõrva nööpida. Nii juhtus ja võbi juhtuda edaspidigi. Ma pole enda spontaansust suutnud taltsutada.
Stopp! Kas sügisele ongi omane rohkem romantismi? Värvide küpsust ja kevadel tärganud tunnete mahlast valmidust? Kerged mulliga meeleolud riietuvad sametisse ja pika jalaga pokaali, milles küpsenud meekarva sisu. Kaminaleegid mängivad kaaslase silmis ja oi kui hea on kaduda sügavasse tugitooli, teades, et sisul on märksa suurem roll kui kestal. Kevadel on vastupidi. Kas pole? ;)
Romantika igatsus hinges.
Panen Edward Elgari klappidesse mängima (Nimrod, oh!) ja kaon sügiskirjule metsarajale, tume meri voogamas ühelt poolt, üksik valge luik kaldavees ja ma nutan end helide ekstaasi saabudes rannamändide all õnnelikuks, sest meloodia summutab reaalsuse ja aeglaste pööretena saabub tunnete ekstaas. Ahmin õhku ja olen elus, oma elu kõrgpunktil. Tagasi vaatamata, ma lihtsalt ei luba endal ümber pöörata. Kui, siis kegelt üle õla - jää hüvasti!
Ma tean, ma tean.
Ärka, reaalsus.
Ent milline õndsus on end laiali laotada ja siis uuesti kokku lapata. Ja juhtubki, et mõni tunne, mõte, satub uude kohta - pole hullu, ongi põnevam. Usud? Ma usun.
Armastusega,
Jo 💖
https://www.youtube.com/watch?v=sUgoBb8m1eE
Kommentaarid
Postita kommentaar