Ei ole asendustegevus

 Tegelikult mõtlen siin omaette, et aeg pudeneb liivana peost maha. Püüa palju tahad, et see pihku jääks...  Juba õitsevad piibelehed ja sirelid ja roheline saab igapäevaga rohelisemaks. Aga veel ei ole käes see aeg, et end merre jahutama viia. Võibolla homme, või ülehomme. Kui palav pärale jõuab. Vaatan seda liivapeptäit, õieti seda mis alla jäänud on ja pean endaga aru. Veel jõuab korrektiivi teha. Veel. Aga mitte praegu. Või just praegu? 

Päike vajub aeglaselt ja kindlalt. Raske, kulda kiirgav ketas, mis enam kõrgel püsida ei jaksa. Nii me näeme. Omistame igavikulist tähendust, valusalt nõretavat igatsust ja romantilist ühildumist. Ööbikud laksutavad õitsvates toomingates ja õhk on uimasusest paks.

Päev on nii seatud. Ei malda seda minekut oodata, enne tuleb uni, mis päästab. Kas päästab? Või siis tean, et puhkus tuleb võtta juunis - see nädalake, et istuda lävepakul, pleed ümber ja nautida õhtu edenemist. Aegamisi jahtub rabarberikissell maalitud pojengiõitega, mõraga kruusis. Nii ilus on, et hingata tuleb ettevaatlikult. Et mitte lõhkuda lumma. 

Sellised unistused linnakorteris, kui terrassil on ilma üleriieteta veel külm istuda. Raamatud on jäänud tahaplaanile ja argipäev sööb hommikuse õndsuse. Ma vaatan ajapuru peos ja ei suuda otsustada. Võibolla homme.

***

Jo