.. ja nii on päev iseendaks saamas

 Kraanikauss on nõusid täis, ootamas hetke, mil nad nõudepesumasinasse asetan. Naabrimees niidab muru ja niiduki ühtlane surin teeb mu uniseks. Unes muutub niiduk porikärbseks. Virgun kui maja ees peatub auto, mille kõlaritest tulev tümps ennustab maailma lõppu. Muusika on psühhedeelne ja ma olen korraks vihane. Tunne, mis mulle tegelikult ei meeldi. Samamoodi on solvumisega. Mulle ei meeldi solvatud olla. Kellele meeldiks?

Võtan salvrätikupakist järgmise salvaka ja nuuskan. Põhjalikult. Nohu keset suve. Parim komplekt, et veeta aega iseendaga. Lükkan terrassiukse pärani, et õhk saaks toas liikuma ja tunnen äsja niidetud muru lõhna. Korraks on lõõrid puhtad. Korraks võib kesta pikemalt kui mõni minut ja edasi.

Mõtlen veel tunnetest. Neid, mida kogeda ei soovi, aga pratamatult kogen. Kõik kogevad. Kas külgetõmbeseadus toimib? Et solvatu tõmbab ligi solvanguid ja solvunuid? Õnnetu õnnetuid? Naerja naerjaid? Kõhn veel kõhnemaid ja külluslik veelgi külluslikemaid. Selles arvan, et olen veendunud. 

Mu vaene vana ja elukogenud kohvimasin tilgutab läbi filtri järjekordse kuuma rüüpe ja ma loen endale sõnu peale, et võibolla võiks teed ka manustada? Meega. Et kurk saaks pehme ja meel kah. Meel on võnkes. Väikses vaikses vaibis või kui soovite - nagu kerges laines meri. Kilukrbiline madal lainetus. Ei midagi trastilist. Ei ole tormilist kiikumist ega korratuid tuulehooge, mis rebivad seelikut ja juukseid. Ja ma pean endale ausalt tunnistama - ma tunnen sellest puudust. Sellest teadmata järgmisest hetkest; kõikumisest, mis südame põksuma paneb; sellest tundest, et ükskõik, mis homne toob, praegune on olulisem. Sellest pöörisest, mis mu looma paneb. Ööund napitab ja päikesehele silmi kissi sunnib. Igatsusest, ootusest, lootusest. Kõigist neist ja ei ühestki. Ent ma tunnen end, et kohe, kui möödub see tüünne vaikelu salvrätikupakkide ja mustade nõudevirnaga, kasvatan ma omale jõu. Ikka selleks, et igatseda võimatut, oodata lõputult ja loota lapsikult. Et read jookseksid iseenesest ja omal vabal tahtel. Et Kunks lehvitaks ja ma loeksin sellest kutset. Andestamist. Kirgastumist. Ööde madalat hingamist. Vihmade pealetungi. 

Keset merd, laevatekil selili olla ja vahtida taevast, mis päriselt ööks ei saagi. Siis usun enda jõudu ja suurust ja seda, et minuga ongi raske - et tunda, tuleb mu ligi olla, truu olla, usaldada. Nii ebainimlik, või mis? 

Ja nii, hetke sähvatusena, tundsin ma Kunksu kohalolu. Sulen simad ja ootan. Hästi vaikselt.

Naabrimees lõpetas niitmise, tuul heljutab kardinat ja päev liigub mööda minuteid.

Jo