Neljapäevane tippimine

 Vähe närvi ei aja - hommikul lendas mu nöörkardinate vahelt tuppa porikas. Sebis ja porises mõnda aega köögiakan ribide vahel ja siis suundus sinna nöörkardinate taha tagasi. Ja põriseb ja pläriseb. No vot, olen putukapiinaja ja ei lähe talle teed näitama, et palun väga - 50 cm kõrval on vabadus, tehke natuke suurem amplituut oma sebimistesse. Vahe peal väisb ta ära ja siis on rahu ja vaikus ja ma saan kiiresti tippida.

Kiiresti tippimisel aga tulevad teadupärast apsud sõnadesse. Töö tekste loen ma ikka läbi, vahel mitu korda. Nende tekstidega siin on aga nii, et ... nagu sõrmest tuleb, nii läheb. Ja pärast avaldamist märkan ja kirun ja vahel parandan, vahel mitte. 

Hetkel tulin kontorist ära. See asub minust praegu 2 meetri kaugusel. Koduläppariga diivaninurgas on see kohta, et saab töö endast eemale lükata ja olla mitteasjalik. Või on õige kirjutada "mitteasjalik olla"?  Oo mu ilus, armas emakeel! 

Kiired töökirjad. Eks ma ole ennegi öölepinguid vormistanud ja täna tahtsin uhkuserasid maksta. Läbilugemisel avastasin. Uhkuseraha on iseenesest tore asi - nagu proua presidendi poolt antav aumärk või nii.  Ja kui selle aumärgiga käiks kaasas uhkuseraha ka, no siis on õige pidulik olemine.

Paraku makstakse ikkagi puhkuserahasid ja puhkusemärke ei jaotata, kuigi ka neid võiks jaotada, sest aru ma ei saa, mis asi selle puhkusega on. Järjest rohkem kohtan neid, kes puhkavad kolme-viie-äärmisel juhul seitsme päeva kaupa. Kuulge! See ei päde! Puhkus on selleks, et end tööelust täiesti välja lülitada. Nädalaga jõuad alles selle mõttega harjuda, et on puhkus... Hindan neid tööandjaid, kes töötaja lubavad puhkama 21 päevaks või seadusega lubatud täies mahus. Ja need, kes puhkavad 21 + n, saavad puhkuseauraha "Tubli puhkaja". Eilne päev on see, kui mõni kolleeg vaatab viltu, a la, et see ju muud ei teegi kui ei puhka. Mu eelmises tööelus oli üks selline - käis ja vingus, et seda inimest pole kontoris näinud, järelikult puhkab ja tema pole võimalik. Aga unustas, et kõigepealt pani enda puhkuse täie matsuga paika ja siis hakkas alluvate päevi lugema ja vaagima, et seda ei saa nii kauaks lubada ja toda ka mitte. Nii tekkisid üüratud puhkusejäägid, mida siis järgmisel aastal tuli realiseerida. Õnneks pole pidanud rohkem sellise töötajaga koos töötama - järelikult sain oma õppetüki õpitud :)

Aga nüüd tõusen ja porilane saab piitsa! 

Hei-hei!

Jo