Kultuurmustikad

 Kultuurmustikatest saab tänane lugu alguse. Sellest, et ma ei suuda neid arvuti kõrvalt kaugemale panna ja käsi käib muudkui karbi ja klahvistiku vahet. Õudne! Kuhu ma niimoodi ükskord jõuan? Aga nii on ja usutavasti täidan veel mõnda aega marjaleti omanike kukrut. See on selge, et minu tulevases kodus saavad maja ümber kasvama erinevad sordid pojengipuhmaid ja kultuurmustika põõsad. 

Mida Sina teed? Istud kallimaga kohvikus, hoiate laua varjus käest kinni ja tellite toite, mille teinud väljaõppinud kokk.Tuul sirutab end terrassini ja viib salvrätikud lendu. Need arvavad, et on rahutuvid ja üritavad kõrgemale lennata, aga kui tuulevoost väljuvad, langevad, mitte väga graatsiliselt, maha.

Mina siin toanurgas, unistan hoopis sellest, kuidas ma õnnelik olen. Ikka nende pojengiõite ja meresilmse mehega, kes hommikukohvi voodisse toob. Ja mitte sellest, et ma ei jaksa tõusta või et see kuidagi vaevaline oleks, vaid sellepärast, et ta lihtsalt tõuseb varem ja soovib oma moorile heameelt teha. Või on õige head meelt? Mida iganes - peaasi, et moor rõõmsalt maailma tervitab. Üldjuhul tervitabki. 

Õnneks on veel vaja mõnd hea loomega raamatut, mida käest panna pea võimatu, aga paned, sest tahad seda mõnu lugemisest pikendada.

Koera, kes su olemisest alati rõõmu tunneb. Kui õnnelik mu inimene on, mõtleb koer. Kui õnnelik mu koer on, mõtlen mina. 

Õnnelik olemine tähendab seda, et õhtul und ei pea ootama, tema ootab juba mind. Ja merevahused, rannaliivased päkad astumas otsekui lõputut teed. Veepiir lookleb ja mõtted koos temaga. Meresilmne mees räägib vahukommilist juttu, ma toetun ta käsivareele ja laulan: Tants kestab veel. Tants kestab veel.

Selles on suve, ma ütlen. 

Mustikad said otsa.

***

Jo