Pühapäev kannab lillepärga
Uhkelt astub hommik üle lävepaku, suunab valguskepi teraviku otse silma ja nii ei jäägi muud üle kui tõusta. Tõusta ja võtta vastu kõik see, mis päev sulle annab või... mis sa ise lood. Loomult laisk laseb päeval kulgeda ja ei nuris õhtul, et "oli kah", virk mõtleb, et "näe, jõudsin", vingats "no oleks võinud".
Ma isegi ei tea kuhu gruppi end määrata. Ei määragi. Ise tean, kuidas ja kuhu suundun. Maasikavälule. Mereranda. Sõbrale külla.
Pearätt kuklasse sõlmitud, võtan raja astuda. Tõstan tervituseks käe naabirmehele, kes oma aias juba toimetab, aga nii vara on, et "hei" ei hõika - teised magavad. Teised ei näe, kuidas hämarik kribinal-krabinal oma uduseeliku kokku lappab ja puude vahele haihtub. Koit on kuningas. Eemal õuedest, võtan vabaduse ümiseda. Et julgem oleks. Sest mine neid metsavaime tea, mis tujus nad parasjagu on. Ja siis on ümin nagu kaitse mulle. Naiivne? Küllap vist. Vahtraladvad kahisevad ja selles on aimata tõsidust ja ennet. Ma ei tea veel mille kohta, aga panin tähele, et neil on tõsine jutt. Olen siis oma sõnu seades piire kompavam. Et mõni silmakirjalik saaks rahus olla, pole minul vaja teda torkida. Torgib oma ogadega end ise. Vahtratest hiljem on männitukk. Sõbralik ja soe vastuvõtt.
Kui rannale jõuan, on kalda lähedal jaht võtmas hoogu: üks hõbedane puri, teine helesinine, mis tuult oma põue püüab. Mineku suund on silmapiir. Tõstan käe ja vehin, nägemata, kas keegi märkab, ent mis sellest. Hüva pärituult! Astun lainele järele ja vesi suudleb jahedalt mu pahkluid. Milline imeline hommik, mõtlen.
Liiv on talla all nii pehme, et suisa sulab.
Tagasiteel nopin kurekellasid ja karikakraid. Neist teen pärja pähe ja kuulutan end ... kelleks siis?
Kui ma aiaväravast sisse sammun, seisad sa trepil, kohvikruus peos, unesoeng peas. Pilk küsiv.
Jah, mina olengi Pühapäev.
Jo
Luidja lummuses
Kommentaarid
Postita kommentaar