Sõprusest

 Nagu ma hommikul kirjutasin, jäi mind vaevama üks lõik loetud raamatust ("Lõpuks ometi esmaspäev!"). See puudutab sõprust, et kuivõrd me oleme läbi elu kahe mõjuteguri haardes: geenid ja sõbrad. Geenidega me veel manipuleerida ei oska, aga küllap õpime. Tulevikus. Sõpradega me ümber aga saame paljutki ette võtta. Vastupidi ka - nemad võtavad sinuga, minuga, meiega, ette psüholoogilisi eksperimente, eneseteadmata loomulikult. Või ... täiesti teadlikult. Sõbrad on oluline komponent meie kujunemisel selleks, kellena me end teame olevat, kelleks me end ise omistame.

Oluline on end õigete sõpradega ümbritseda. Kes on õiged sõbrad? Need, kes aitavad sul areneda, kes sinusse usuvad, sind toetavad ja julgustavad. Vanadest sõpradest on raske loobuda, sest oleme neid tundnud terve igaviku, tahtmine olla lojaalne. Miks neid vanu sõprussidemeid siis katkestama peaks? Ei peagi, aga! Alati on neid sõpru, kes oskavad kasu lõigata, kes ei soovi tegelikult, et sul hästi läheks. Sõprus peaks olema välja teenitud. Nii ütleb Stordalen. Ja  - ma olen temaga nõus. Ei pea olema sõprussuhetes nondega, kes ei soovi sulle parimat, kelle seltskonnas sinu olemasolu pisendatakse. Igas eluetapis tuleb leida uusi sõpru - nende läbi arenetakse, nende läbi muutud targemaks. Ka paremaks. Lojaalsed sõbrasuhted on väärtuslikud, kui nende suhete läbi võidavad kõik selle sõbrasuhtega seotud inimesed. 

Nii et ... vb on parem mõni sõbrasuhe jätte minevikku? Selline, mis ei väärtusta ja ega too parimat sinus (minus siis ka) välja. Olla uuesti avanevas maailmas avatud meele ja naeruse pilguga - et leida enda ümber need, kellega koos soovid heledat põhjamaist ööd laevatekil selitades uurida ja oodata laisalt loksuva mere saatel uut palavat päikesetõusu.

Kes on su sõbrad?

Jo