Kohe-kohe on reede!

Tänane päev on mõnusat tuult täis - loodetavasti, ja kui ilmajaamad ei peta, jagub tuult ka homsesse. Homme istun ma kohvitermoskruus pihkude vahel, joped-mütsid ümber, rannas ja naudin täiega! Mul võtab seest õõnsaks juba, kui sellele mere- ja tuulemühale mõtlen - see on nii meeltest üle ja väljaspool mu enda olemisejõudu, et ... teeb kadedaks.
Tahaks surfata ja karjuda täiest kõrist, teades, et keegi niikuinii ei kuule. Hõiskaks siis, et ma olen kõigest üle, suurem ja tugevam kui kunagi varem. Fööniks, kes tõuseb tuhast.

Oo, ma vist löön homme mõnele hulljulgele surfarile külge. ;)

Täna sattusin korraks Kiisale - päris talutav koht, aga mina sinna kanti ikkagi elamist ei sätiks. Mis siis, et kommunaalid pea olematud. Vett pole - mingi tiigiauk oli, aga see pole see, mis mul praegu on.

Aga tänu sellele käigule on töökabinet õunalõhnaline ja kaks tomatit igatsevad aknalaual päikest taga.

Ja nüüd? Läbi linnatuule salsatama.