kolmapäeva õhtu: geenivaramu
Istun ja tiksun vaikselt tööl. Väljas vihmab, tõeline sügis vaatab kabineti aknast vastu. Kell hakkab vaikselt pool kuus õhtul saama - seega 1 tund zumbatamiseni, muusika ja rütmideni, mis lisaks jalgadele su seesmiselt ärkvele raputavad. Seda ongi praegu vaja. Vahetasin just StarFMi välja - laseb selliseid melanhoolseid ja aeglaseid lugusid, tahan rütmi ja elu.
Sain täna ametliku paberi, õigemini tänukirja selle kohta, et andsin panuse Eesti Geenivaramu andmepanga loomisesse - ehk siis kolm kena ampulli minu ilusat punast verd. Ja üllatus - vererõhk on normis mis normis, tegu täitsa terve inimesega.
Tegelikult on see andmepanga loomine üksjagu huvitav ja põnev. Aastaks 2015 peaks projektikohaselt igas meditsiinikeskuses olema geenikonsultant, kes siis sinu geenikaardi pealt oskab lugeda terviseriske ja muid anomaaliaid. Mõte, et keegi minu järeltulijaist kunagi uurib, et mis nägu-tegu see mu vaarema oli, on ikka põnev küll. Ma loodan, et mul on ikka head ja tugevad geenid. Ja siis uuritakse veel hõimlust - sealt tuleb siis kindlasti välja, et iga teine eestlane on tegelikult su sugulane!
Enne vereandmist tuli täita mahukas küsitlus - seitse lehte: igapäeva harjumuste kohta, söömise ja alkoholitarbimise kohta, suitsetamise kohta. Samuti uuritakse vanemate ja vanavanemate haiguseid. Tegelikult ju ega vanaemade-isade haigusi täpselt ei teatagi - tavaliselt ollakse nende eluajal laps ja ei panda tähele, mis need vanavanemad räägivad, siis on sada muud asja tähtsam teha.
Ma küll vahel mõtlen, et kui mu vanaema oleks praegu alles, et siis küsiks ja uuriks uuesti kõike, et kuidas tema koolis käis ja kuidas siis elati. Lapsena sa ei väärtusta neid teadmisi. Nüüd ongi lüngad. On veel oma vanemad, kelle kaudu saab uurida, et kuidas nemad vanavanemate elu ja nende jutte mäletavad. Minu isa mäletas, aga kahjuks mina enam ei mäleta kõike täpselt. Jäävadki vaid tädide ja nende laste mällu talletunud lood.
Hommikusel koosolekul - vabandust, aga mul on aeg-ajalt see komme - sirgeldasin paberile kujundeid ja märkasin, et sirgeldasin mere kohal lendavaid kajakaid ja joonistasin neid nii, nagu ma mäletan oma isa neid joonistavat. Geenid?
Vahel on mul kahju, et meil ei ole suguvõsa kokkutuleku traditsiooni. Minu kämp koguneb siis, kui on matused - siis näeb enam-vähem kõiki. Kurb sündmus paneb juba mõtlema, et kui vähe meid alles on, just neid meie vanemaid, et siis oleme järgmised juba meie, siis meie lapsed ja ka lapselapsed. Uhhh! Suurte juubelite puhul kõik enam kokku ei tule ja pulmi pole vist ka niipea oodata. Ise tunnen, et pole veel pooltki oma elust elanud. Huvitav, kas sellised tundmised tulevad ka geenidest? Minu kodeeritud tundemaailm ... Geeniteadlane kui koodimurdja, he-heh! :)
Samas on meil ju vahva väike suguvõsakene - kõik ei saa küll omavahel läbi, aga osad saavad see eest ülihästi. Eks see ongi vist igas suguseltsis nii.
Ma tegelikult kadestan neid rohkema kui kahelapselisi peresid. Nii tahaks omale ka suuremat pere ja suguseltsi. Ehk on minu järeltulijail selles suhtes rohkem õnne ja mine tea, mis tulevikul veel minu jaoks varuks on.
Nüüd lõpetan, sest salsarütmid ootavad.
Sain täna ametliku paberi, õigemini tänukirja selle kohta, et andsin panuse Eesti Geenivaramu andmepanga loomisesse - ehk siis kolm kena ampulli minu ilusat punast verd. Ja üllatus - vererõhk on normis mis normis, tegu täitsa terve inimesega.
Tegelikult on see andmepanga loomine üksjagu huvitav ja põnev. Aastaks 2015 peaks projektikohaselt igas meditsiinikeskuses olema geenikonsultant, kes siis sinu geenikaardi pealt oskab lugeda terviseriske ja muid anomaaliaid. Mõte, et keegi minu järeltulijaist kunagi uurib, et mis nägu-tegu see mu vaarema oli, on ikka põnev küll. Ma loodan, et mul on ikka head ja tugevad geenid. Ja siis uuritakse veel hõimlust - sealt tuleb siis kindlasti välja, et iga teine eestlane on tegelikult su sugulane!
Enne vereandmist tuli täita mahukas küsitlus - seitse lehte: igapäeva harjumuste kohta, söömise ja alkoholitarbimise kohta, suitsetamise kohta. Samuti uuritakse vanemate ja vanavanemate haiguseid. Tegelikult ju ega vanaemade-isade haigusi täpselt ei teatagi - tavaliselt ollakse nende eluajal laps ja ei panda tähele, mis need vanavanemad räägivad, siis on sada muud asja tähtsam teha.
Ma küll vahel mõtlen, et kui mu vanaema oleks praegu alles, et siis küsiks ja uuriks uuesti kõike, et kuidas tema koolis käis ja kuidas siis elati. Lapsena sa ei väärtusta neid teadmisi. Nüüd ongi lüngad. On veel oma vanemad, kelle kaudu saab uurida, et kuidas nemad vanavanemate elu ja nende jutte mäletavad. Minu isa mäletas, aga kahjuks mina enam ei mäleta kõike täpselt. Jäävadki vaid tädide ja nende laste mällu talletunud lood.
Hommikusel koosolekul - vabandust, aga mul on aeg-ajalt see komme - sirgeldasin paberile kujundeid ja märkasin, et sirgeldasin mere kohal lendavaid kajakaid ja joonistasin neid nii, nagu ma mäletan oma isa neid joonistavat. Geenid?
Vahel on mul kahju, et meil ei ole suguvõsa kokkutuleku traditsiooni. Minu kämp koguneb siis, kui on matused - siis näeb enam-vähem kõiki. Kurb sündmus paneb juba mõtlema, et kui vähe meid alles on, just neid meie vanemaid, et siis oleme järgmised juba meie, siis meie lapsed ja ka lapselapsed. Uhhh! Suurte juubelite puhul kõik enam kokku ei tule ja pulmi pole vist ka niipea oodata. Ise tunnen, et pole veel pooltki oma elust elanud. Huvitav, kas sellised tundmised tulevad ka geenidest? Minu kodeeritud tundemaailm ... Geeniteadlane kui koodimurdja, he-heh! :)
Samas on meil ju vahva väike suguvõsakene - kõik ei saa küll omavahel läbi, aga osad saavad see eest ülihästi. Eks see ongi vist igas suguseltsis nii.
Ma tegelikult kadestan neid rohkema kui kahelapselisi peresid. Nii tahaks omale ka suuremat pere ja suguseltsi. Ehk on minu järeltulijail selles suhtes rohkem õnne ja mine tea, mis tulevikul veel minu jaoks varuks on.
Nüüd lõpetan, sest salsarütmid ootavad.
Kommentaarid
Postita kommentaar