Nädala keskpaik
Ma võin hakata korduma, aga lihtsalt ei suuda jätta kirjeldamata, kuivõrd kaunis on hommikune vaade Merivälja ja Pirita teelt linnale. Täna sõitsin üle tüki aja autoga tööle - ma võin jääda sellest sõltuvusse, aga eks siin on teatud piirid, miks ma seda koguaeg teha ei saa ning mida ma pean endale meelde tuletama.
Täna siis nautisin ise sõitmist. Vahetasin raadio CD vastu ja kulgesin ühtalses liiklusrongis linna poole. Naljakas - ma sõidan nüüd linna tööle :)
Ja siis - taevas Pirita kohal oli hallilaiguline, linnasilueti kohal aga kahkjaskollane. Nagu võitlus veel vaevu hingitseva öö ja ekstaasis hommikuvalguse vahel. Ja meri oli peaaegu klaassile - igatahes kirikutornid ja kaksiktornid - kogu vanalinn ja uus city peegeldus merelt tagasi. Näis, nagu hakkaks hommik hoopis linna tagant pihta, mitte siit, minu kodukandist. Nii hunnitu vaade, nii rahulik, sisendades juba ette, et tuleb tore päev. Raske oli pilku koguaeg liiklust jälgima sundida. Aga mis parata, neid kauneid hetki saan ma ju nautida veel ja veel ja veel ...
Päev nagu päev ikka - üks pikk nõupidamine jäi ära, mistõttu sain majast natuke kaugemale minna ja - ribikardinad on tellitud! Jee!
Õhtul kogunes siis selle hooaja esimesse kooriproovi hulk rahvast - uusi naisi 5 ja meesterühm oli esindatud ühe lauljaga. Natuke kurb, aga eks ta nii kipubki alguses minema - ei saa vedama ja pärast mitte pidama. Vahva proov oli ikka - meie naerupoolikud olid Kalevi poest ostnud šokolaadi kastetud kõrsikuid ning taaselustati see kolmapäevane kepitamine. Kui vaim on valmis, siis ehk laulud tulevad ka. Dirigent - ikka endine ja oma täies kõrgvormis - sai nalja ja üldiselt läks see proov nii nagu ta minema pidi. Järgmine kord oleme paremad, kindel see.
Kuna täna on meestevaba :) kolmapäev, siis järgnes laulmisele üks rütmikas zumbatrenn.
Ma arvan, et reedeõhtusel põrgu-üritusel, publiku tungival nõudmisel ja kindlasti teatud konditsioonis, oleme me nõus Väikse -Pillega tantsima ka. Seda juba teatakse, et me hästi laulame, aga et me ka hästi tantsime - seda võiks samuti teada.
Igatahes - waka-waka ...
Trenn oli nii mõnus ja rahulolu liikumisest veel suurem. Salsa, samba - minu vaieldamatud lemmikud. Nagu Cubanitagi.
Kui ma eile kõndisin koju (Russalka juurest 1 tund ja 15 minutit - mitte väga aeglaselt ja mitte väga kiirelt) ja nautisin liikumist, siis täna oli teistsugune mõnu. Eile kõndides pöörlesid peas igasugused mõtted ja vaadates liiklusvoolu, mis venis Pirita poole nagu halvasti näritud närimiskumm, siis meeldis, et sain astuda. Kontsadel muide. Püüdsin keskenduda konkreetsele, aga mõtted olid nagu elektronid -siuh-viuh ja üks pöörasem kui teine. Aga koju ma jõudsin.
***
Õhtune kojusõit oli vapustav - niipea, kui Russalka juurest vasakule, merepanoraamile vaade avanes, võttis hinge kinni - veripunased ebaühtlased triibud silmapiiril ja selle kohal, otse ees tuledes särav Merivälja tee, mõni üksik jaht ... Oleksin tahtnud lihtsalt seisma jääda ja lihtsalt jälgida, kuidas õhtust saab öö. Veel parem, ma oleksin tahtnud olla merel, keset seda naudingut - punane silmapiir ühel pool ja teisal värvilistes tuledes linn. Igavikuline ja kordumatu.
Mis minust niioodi saab?
Täna siis nautisin ise sõitmist. Vahetasin raadio CD vastu ja kulgesin ühtalses liiklusrongis linna poole. Naljakas - ma sõidan nüüd linna tööle :)
Ja siis - taevas Pirita kohal oli hallilaiguline, linnasilueti kohal aga kahkjaskollane. Nagu võitlus veel vaevu hingitseva öö ja ekstaasis hommikuvalguse vahel. Ja meri oli peaaegu klaassile - igatahes kirikutornid ja kaksiktornid - kogu vanalinn ja uus city peegeldus merelt tagasi. Näis, nagu hakkaks hommik hoopis linna tagant pihta, mitte siit, minu kodukandist. Nii hunnitu vaade, nii rahulik, sisendades juba ette, et tuleb tore päev. Raske oli pilku koguaeg liiklust jälgima sundida. Aga mis parata, neid kauneid hetki saan ma ju nautida veel ja veel ja veel ...
Päev nagu päev ikka - üks pikk nõupidamine jäi ära, mistõttu sain majast natuke kaugemale minna ja - ribikardinad on tellitud! Jee!
Õhtul kogunes siis selle hooaja esimesse kooriproovi hulk rahvast - uusi naisi 5 ja meesterühm oli esindatud ühe lauljaga. Natuke kurb, aga eks ta nii kipubki alguses minema - ei saa vedama ja pärast mitte pidama. Vahva proov oli ikka - meie naerupoolikud olid Kalevi poest ostnud šokolaadi kastetud kõrsikuid ning taaselustati see kolmapäevane kepitamine. Kui vaim on valmis, siis ehk laulud tulevad ka. Dirigent - ikka endine ja oma täies kõrgvormis - sai nalja ja üldiselt läks see proov nii nagu ta minema pidi. Järgmine kord oleme paremad, kindel see.
Kuna täna on meestevaba :) kolmapäev, siis järgnes laulmisele üks rütmikas zumbatrenn.
Ma arvan, et reedeõhtusel põrgu-üritusel, publiku tungival nõudmisel ja kindlasti teatud konditsioonis, oleme me nõus Väikse -Pillega tantsima ka. Seda juba teatakse, et me hästi laulame, aga et me ka hästi tantsime - seda võiks samuti teada.
Igatahes - waka-waka ...
Trenn oli nii mõnus ja rahulolu liikumisest veel suurem. Salsa, samba - minu vaieldamatud lemmikud. Nagu Cubanitagi.
Kui ma eile kõndisin koju (Russalka juurest 1 tund ja 15 minutit - mitte väga aeglaselt ja mitte väga kiirelt) ja nautisin liikumist, siis täna oli teistsugune mõnu. Eile kõndides pöörlesid peas igasugused mõtted ja vaadates liiklusvoolu, mis venis Pirita poole nagu halvasti näritud närimiskumm, siis meeldis, et sain astuda. Kontsadel muide. Püüdsin keskenduda konkreetsele, aga mõtted olid nagu elektronid -siuh-viuh ja üks pöörasem kui teine. Aga koju ma jõudsin.
***
Õhtune kojusõit oli vapustav - niipea, kui Russalka juurest vasakule, merepanoraamile vaade avanes, võttis hinge kinni - veripunased ebaühtlased triibud silmapiiril ja selle kohal, otse ees tuledes särav Merivälja tee, mõni üksik jaht ... Oleksin tahtnud lihtsalt seisma jääda ja lihtsalt jälgida, kuidas õhtust saab öö. Veel parem, ma oleksin tahtnud olla merel, keset seda naudingut - punane silmapiir ühel pool ja teisal värvilistes tuledes linn. Igavikuline ja kordumatu.
Mis minust niioodi saab?
Kommentaarid
Postita kommentaar