Torm

No oli ikka reedel vahva ilm! Kui ma lõpuks jopes-mütsis-kilepükstes-saabastes-kinnastes randa jõudsin, oli selline tunne, et ohohoooo. Meri oli rohekashall ja mäsles mõnuga. Nagu oleks tal kitsas. Lataki ja lataki laksasid lained vastu rannakive. Kividel oli valus.
Tuul tõukas ja tõmbas ja vees oli sel hetkel ainult üks hulljulge surfar. Oh, ma oleks tahtnud tema asemel olla! Ma lausa tundsin, et kui tema õhku tõusis, kiskus mindki üles.

Olenevalt su enda tujust võid näha selles mäsus, et kas meri möllab mõnuga või vihaga. Mulle tundus, et see oli kirg, see oli nauding vabadusest ja janust kes teab mille järgi.
Vihma hakkasas tihedamalt sadama. Ma pole ammu enam nii märg olnud kui eile seal merepiiril seistes.
Aga see looduse üleolek vääris seda, et saada märjaks, sest ma olin seal tuultevallas tõeliselt rõõmus. Tuul huilgas läbi vihma, rannamännid ja meri kohisesid nii, et pärast kohises mul kõrvus veel terve õhtu.

Pimeneb.

Tuulest ja merest purjus.

Kodus: soe ja mõnus vann küünlalvalgel.

***

On hiline õhtu.
Ma peegli ees valmis end sean.
Mu hoolikas make-up ja peidetud viimsedki vead.
Ja siis ma küsin: "On sul minuga hea?"
Sa vastad: "Kallis, kõik on täpselt nii kui peab...".