Mõtlen
Käisin sõbratariga lõunal. Nautisin, et saan töölõuna lubada ametipostilt eemal. Ma suudan maksta enda lõuna eest, ma saan teha ise valikuid, mida süüa, millist teed mööda liikuda, mida selga panna, kellega kohtuda jne jne.
Ja ma võin vabalt teha valiku, et nüüd virisen ja vigun, kui õnnetu olen; et mind ei mõisteta, et miks ma pean just praegust elujärku niimoodi virelema; et miks ma ei tea, mida ma tegelikult tahan ja seda jätkuvalt jne jne.
Mõtlesin tagasiteel lõunalt, kuivõrd enesekesne ma võin ikka olla. (Väidan, et ka Sina võid seda enda kohta öleda) Mul on sel suvel 40seks saanud täditütar - noor ja kena inimene. Tal diagnoositi nüüd rohkem kui aasta tagasi ALS. See on haigus, mille tagajärjel lihased kõhnuvad ja kärbuvad, mingil hetkel kaob liikumisvõime. Lihased kõhnuvad drastiliselt ja kiiresti, kuna seljaaju närvid ei suuda viia lihasteni käsklusi, lihaseid piisavalt toonuses hoida, lihaste normaalset funktsiooni säilitada.
Täditütar on olnud vaba kunstnikuhing - tema illustreeritud on kommivabriku kommipakid, lasteraamatud, maalinud kehadele, joonistanud kaarte jne. Kõik tema töö ja loome on seotud käelise tegevusega ja nüüd ta seda enam teha ei saa. Ka ei saa ta minna sinna kuhu jalad viivad, sest jalad lihtsalt ei kanna. Ta ei saa ise astuda trepist ei üles, ega alla. Igapäev on võitlus.
Ma ei kujuta seda ette, me keegi ei kujuta, kui ei oma ise sellist kogemust või elanud päevläbi selle kogemuse kõrval.
Nii valus on mõelda, et ta igapäev võitleb, kõigepealt iseendaga, siis meditsiiniga. Aasta alguses siirdati talle ajju tema enda tüvirakke - milline eneseületus, et ta sellega hakkama sai, aga haigus, see muudkui süvenb ja süveneb... Kas kiiritamine aitab, mida veel meditsiin välja pakub, et võidelda. Kaua ta niimoodi võideldes vastu peab?
Ja siis panen kaalukausile iseenda oma igapäevaste murede ja rõõmudega, oma kurtmistega, oma pseudoprobleemidega. Ütled, et see pole võrreldav. Kindlasti mitte, aga täditütre alaline võitlusvalmidus sunnib tõsisemalt suhtuma oma eluväärtustesse, oma hoiakutesse. Korrektiivide tegemise aeg.
Nii et kui ma tunnen sisimas vajadust kurta ja nutta, kui keeruline on mu praegune elumaastik, mida tuleb ilma GPSita läbida, siis luban, et pigem nutan üksi kodus oma nutud ära, kui et lähen oma väikse maailma valu suureks kasvatama.
Aga ma jätkan kirjutamist ikka. Sest see lihtsalt meeldib mulle.
Hää lugeja, püsi terve ja kui muremeri ähvardab Sind enda alla matta - tule joo minuga tass kakaod hubiseva küünlaleegi valgel ja oleme lihtsalt tasa.
Ma armastan oma elu just sellisena nagu see praegu on.
Ma armastan iseennast just sellisena nagu ma end tean ja tunnen.
Ma armastan.
Ja ma võin vabalt teha valiku, et nüüd virisen ja vigun, kui õnnetu olen; et mind ei mõisteta, et miks ma pean just praegust elujärku niimoodi virelema; et miks ma ei tea, mida ma tegelikult tahan ja seda jätkuvalt jne jne.
Mõtlesin tagasiteel lõunalt, kuivõrd enesekesne ma võin ikka olla. (Väidan, et ka Sina võid seda enda kohta öleda) Mul on sel suvel 40seks saanud täditütar - noor ja kena inimene. Tal diagnoositi nüüd rohkem kui aasta tagasi ALS. See on haigus, mille tagajärjel lihased kõhnuvad ja kärbuvad, mingil hetkel kaob liikumisvõime. Lihased kõhnuvad drastiliselt ja kiiresti, kuna seljaaju närvid ei suuda viia lihasteni käsklusi, lihaseid piisavalt toonuses hoida, lihaste normaalset funktsiooni säilitada.
Täditütar on olnud vaba kunstnikuhing - tema illustreeritud on kommivabriku kommipakid, lasteraamatud, maalinud kehadele, joonistanud kaarte jne. Kõik tema töö ja loome on seotud käelise tegevusega ja nüüd ta seda enam teha ei saa. Ka ei saa ta minna sinna kuhu jalad viivad, sest jalad lihtsalt ei kanna. Ta ei saa ise astuda trepist ei üles, ega alla. Igapäev on võitlus.
Ma ei kujuta seda ette, me keegi ei kujuta, kui ei oma ise sellist kogemust või elanud päevläbi selle kogemuse kõrval.
Nii valus on mõelda, et ta igapäev võitleb, kõigepealt iseendaga, siis meditsiiniga. Aasta alguses siirdati talle ajju tema enda tüvirakke - milline eneseületus, et ta sellega hakkama sai, aga haigus, see muudkui süvenb ja süveneb... Kas kiiritamine aitab, mida veel meditsiin välja pakub, et võidelda. Kaua ta niimoodi võideldes vastu peab?
Ja siis panen kaalukausile iseenda oma igapäevaste murede ja rõõmudega, oma kurtmistega, oma pseudoprobleemidega. Ütled, et see pole võrreldav. Kindlasti mitte, aga täditütre alaline võitlusvalmidus sunnib tõsisemalt suhtuma oma eluväärtustesse, oma hoiakutesse. Korrektiivide tegemise aeg.
Nii et kui ma tunnen sisimas vajadust kurta ja nutta, kui keeruline on mu praegune elumaastik, mida tuleb ilma GPSita läbida, siis luban, et pigem nutan üksi kodus oma nutud ära, kui et lähen oma väikse maailma valu suureks kasvatama.
Aga ma jätkan kirjutamist ikka. Sest see lihtsalt meeldib mulle.
Hää lugeja, püsi terve ja kui muremeri ähvardab Sind enda alla matta - tule joo minuga tass kakaod hubiseva küünlaleegi valgel ja oleme lihtsalt tasa.
Ma armastan oma elu just sellisena nagu see praegu on.
Ma armastan iseennast just sellisena nagu ma end tean ja tunnen.
Ma armastan.
Kommentaarid
Postita kommentaar