Söö. Palveta. Armasta. Ja nii lihtne see ongi...
Reedel
Tulin just kinost ja olen tundeid täis. Käisin vaatamas Liz Gilberti raamatu Söö.Palveta.Armasta. põhjal tehtud filmi, Julia Robertsiga peaosas.
Ja kui raamat meeldis väga, siis film oli lihtsalt suurepärane. Kuigi raamatus on asjad muidugi detailirohkemad. Ekraanilugu paelus oma lihtsuses ja olulisema välja toomises.
Mulle tundub, et 2010 algusest kuni tänaseni, kõik - see uus elu, korter, möödunud suvi oma tõusude ja mõõnadega, uued tuttavad, raamatud, Hiiumaa suvi, pikad-pikad vestlused sõbrannadega, nüüd see film ja neid asju on veel ja veel - on tulnud riburadapidi Kellegi poolt, täpselt ajastatud, mu ellu, õpetamaks ja justkui näitamaks, et nüüd, tüdruk, pead sa kogema seda ja toda ja kui see on selgeks saanud, vaatame, mismoodi sa järgmise ülesande lahendad. Mulle ei meeldinud koolis matemaatika tekstülesanded, arvutustehnikad ja valemid olid mm .... meelepärasemad, kuivõrd need üldse meelepärased saavad olla. :)
Paraku ma siis nende ülesannetega praegu maadlen. Kas asi on selles, et ma teadlikumalt pööran sellistele asjadele tähelepanu või on siis tõesti kellegi käsi mängus, aga see aasta on tõesti üks pidev õppimine ja probleemide-ülesannete lahendamine. Kui ma lõpetan, mis astme tunnistuse ma siis saan? Ja lõpupidu soovin ma ka.
Laupäeval
Eile pidin viima läbi raskeima töövestluse. Olin ma ettevalmistunud? Teoorias jah, aga praktika puudus. Ma ei mõistnud, miks see ülesanne mulle anti, ent otsustasin - mis siis ikka, järelikult on mulle seda praegu vaja. Ma palun andeks, et ma pidin viima halva sõnumi, et pidin ise vestluse läbi viima. Ma palun andeks, et sellel isikul ei ole täna enam tööd.
Tagasiteel linna oli suus hapu maitse, oma kabinetti naastes ootas mind töölaual konjak nagu vabadussammas. See jääb nüüd mu kappi meenutamaks, et ka rasked ülesanded on lahendatavad.
Tagasi filmi juurde.
Film aitab mõista, mismoodi võib ja tuleb teatud olukordades mõelda. Kõige tähtsam oled Sa ise. Kõige lähem oled endale Sa ise. Ise teed oma valikud, ise valid oma mõtted.
Oodates bussiterminalis oma bussi, olin filmi mõju all ja tean, et see muutis minus midagi. Olin ju enne raamatut lugenud, aga ju siis oli vaja, et film süvedaks mu veendumusi. Saadan mõttes armastust, valgust ja lõpetan ära /lasen lahti. Selliselt mõeldes vabaned ise oma valedogmadest, oma minevikku jäänud lõpetamata suhetest, oma päevaprobleemidest, absoluutselt kõigest, mis häirib ja ei ole sulle omane. Ja rohkem neile ma oma aega ei raiska.
Liigun edasi, sest muutumine on mõnus. See on nagu päikesetõus sinu sees - energiat lihtsalt tulvab kusagilt, jõuan ja suudan rohkem, armastan ja annan. Rõõmus ja positiivne, onju?
Nagu seisaks langeva kose all, mille kristallpuhas vesi üle sinu ja sinust läbi voolab, puhastab ja valgustab.
Ooo, ma kibelen nüüd mere äärde :), rõõmsal meelel ja veel pisut köhides (nüüd pole see enam hobuse oma, vaid sellise väiksemat sorti poni aevastus).
Nii tore on olemas olla.
Tulin just kinost ja olen tundeid täis. Käisin vaatamas Liz Gilberti raamatu Söö.Palveta.Armasta. põhjal tehtud filmi, Julia Robertsiga peaosas.
Ja kui raamat meeldis väga, siis film oli lihtsalt suurepärane. Kuigi raamatus on asjad muidugi detailirohkemad. Ekraanilugu paelus oma lihtsuses ja olulisema välja toomises.
Mulle tundub, et 2010 algusest kuni tänaseni, kõik - see uus elu, korter, möödunud suvi oma tõusude ja mõõnadega, uued tuttavad, raamatud, Hiiumaa suvi, pikad-pikad vestlused sõbrannadega, nüüd see film ja neid asju on veel ja veel - on tulnud riburadapidi Kellegi poolt, täpselt ajastatud, mu ellu, õpetamaks ja justkui näitamaks, et nüüd, tüdruk, pead sa kogema seda ja toda ja kui see on selgeks saanud, vaatame, mismoodi sa järgmise ülesande lahendad. Mulle ei meeldinud koolis matemaatika tekstülesanded, arvutustehnikad ja valemid olid mm .... meelepärasemad, kuivõrd need üldse meelepärased saavad olla. :)
Paraku ma siis nende ülesannetega praegu maadlen. Kas asi on selles, et ma teadlikumalt pööran sellistele asjadele tähelepanu või on siis tõesti kellegi käsi mängus, aga see aasta on tõesti üks pidev õppimine ja probleemide-ülesannete lahendamine. Kui ma lõpetan, mis astme tunnistuse ma siis saan? Ja lõpupidu soovin ma ka.
Laupäeval
Eile pidin viima läbi raskeima töövestluse. Olin ma ettevalmistunud? Teoorias jah, aga praktika puudus. Ma ei mõistnud, miks see ülesanne mulle anti, ent otsustasin - mis siis ikka, järelikult on mulle seda praegu vaja. Ma palun andeks, et ma pidin viima halva sõnumi, et pidin ise vestluse läbi viima. Ma palun andeks, et sellel isikul ei ole täna enam tööd.
Tagasiteel linna oli suus hapu maitse, oma kabinetti naastes ootas mind töölaual konjak nagu vabadussammas. See jääb nüüd mu kappi meenutamaks, et ka rasked ülesanded on lahendatavad.
Tagasi filmi juurde.
Film aitab mõista, mismoodi võib ja tuleb teatud olukordades mõelda. Kõige tähtsam oled Sa ise. Kõige lähem oled endale Sa ise. Ise teed oma valikud, ise valid oma mõtted.
Oodates bussiterminalis oma bussi, olin filmi mõju all ja tean, et see muutis minus midagi. Olin ju enne raamatut lugenud, aga ju siis oli vaja, et film süvedaks mu veendumusi. Saadan mõttes armastust, valgust ja lõpetan ära /lasen lahti. Selliselt mõeldes vabaned ise oma valedogmadest, oma minevikku jäänud lõpetamata suhetest, oma päevaprobleemidest, absoluutselt kõigest, mis häirib ja ei ole sulle omane. Ja rohkem neile ma oma aega ei raiska.
Liigun edasi, sest muutumine on mõnus. See on nagu päikesetõus sinu sees - energiat lihtsalt tulvab kusagilt, jõuan ja suudan rohkem, armastan ja annan. Rõõmus ja positiivne, onju?
Nagu seisaks langeva kose all, mille kristallpuhas vesi üle sinu ja sinust läbi voolab, puhastab ja valgustab.
Ooo, ma kibelen nüüd mere äärde :), rõõmsal meelel ja veel pisut köhides (nüüd pole see enam hobuse oma, vaid sellise väiksemat sorti poni aevastus).
Nii tore on olemas olla.
Kommentaarid
Postita kommentaar