Eksimustest
Öeldakse, et kes ei eksi, see ei ela. Tundub nii, et sündides siia ilma, oleme eksimatud ja siis hakkab järjest eksimusi tulema. Mõni teeb rohkem vigu ja kannatab seetõttu ka rohkem, mõni vähem ja ... elu on neil igavam.
Eks neid apse ole ju igasuguseid - pisikestest golossaalseteni välja. Eksib inimene, eksib grupp, eksib valitsus, riik...
Ent oma enda eksimused on meile lähemal kui ihukate. Mõnda viga ei pane tähele, libised sellest teadmiseks võttes lihtsalt üle, mõni jälle haarab kogu su olemuse ja väänab sind siis nii kaua, kuni oskad selle valu kildudeks lahti võtta, aru saada ja ... vabaks lasta.
Aru saama sellest, et valu tuli õpetama: on võimalik ka teisiti, on teisi valikuid. Ega eksimustest enne aru saadagi, kui ei ole nende olemust põhjani uuritud. Aga kui ei saadagi aru? Antakse mõista - oled eksinud. Milles? Millal? Mismoodi? kerkivad hallid küsimused kui udust. Kui keegi otse ei ütle, milles eksimus seisnes, võib seda siis lugeda pahatahlikuks? See on ütleja eksimus, millest tema omakorda peab õppima.
Vigu vältides on elu kuiv nagu kõrb. Ma usun, et meil kõigil on oma apsuderegister, mille taha peale mõistmist pannakse linnuke ja ... sa liigud järgmise apsu poole. Mõnikord on, et enda arvates said asjale pihta, liigud edasi ja äkki tunned, et kõik ei ole ikka nii nagu peab, lahendus jäi kripeldama. Sa teed selle vea uues kuues uuesti ja saad uue võimaluse eksimuse parandamiseks. Nagu korduvalt paigatud auk.
Seitmsepenikoormasaapad pidid rasked käia olema. Kõnnime mööda oma elurada ja üritame neis saapais kes kepseldes, kes peaaegu paigal tammudes, edasi minna. Unustame, et lisaks tee käänulisusele, on see ka erinev: kas killustiktee, asfaldtee, rohtunud rada, lompidega pikitud ... Mõnikord on tee ääres kivid - saab istuda ja jalgu puhata ning mõtiskleda: ons kõik nii nagu ma soovin/soovinud olen? Mismoodi edasi?
Kui eluteekäänud ongi me eksimused, siis - kas mida käänulisem teekond, seda õnnelikum on lõpppunkt?
Näib mulle nii, et rännak on huvitavam kui sihtkoht ise. Seega apsutan edasi, vean vahel jalgu järel, teinekord lendlen raja kohal, peatun ja annan endale aega kogeda ning liigun siis edasi.
Anna palun andeks, kui olen Sinu vastu eksinud ja ei ole sellest aru saanud. Usu, püüdsin parimat, nagu ikka, ent vahel ei mõista vea tegemist enne, kui ollakse ise valu kogenud.
Eks neid apse ole ju igasuguseid - pisikestest golossaalseteni välja. Eksib inimene, eksib grupp, eksib valitsus, riik...
Ent oma enda eksimused on meile lähemal kui ihukate. Mõnda viga ei pane tähele, libised sellest teadmiseks võttes lihtsalt üle, mõni jälle haarab kogu su olemuse ja väänab sind siis nii kaua, kuni oskad selle valu kildudeks lahti võtta, aru saada ja ... vabaks lasta.
Aru saama sellest, et valu tuli õpetama: on võimalik ka teisiti, on teisi valikuid. Ega eksimustest enne aru saadagi, kui ei ole nende olemust põhjani uuritud. Aga kui ei saadagi aru? Antakse mõista - oled eksinud. Milles? Millal? Mismoodi? kerkivad hallid küsimused kui udust. Kui keegi otse ei ütle, milles eksimus seisnes, võib seda siis lugeda pahatahlikuks? See on ütleja eksimus, millest tema omakorda peab õppima.
Vigu vältides on elu kuiv nagu kõrb. Ma usun, et meil kõigil on oma apsuderegister, mille taha peale mõistmist pannakse linnuke ja ... sa liigud järgmise apsu poole. Mõnikord on, et enda arvates said asjale pihta, liigud edasi ja äkki tunned, et kõik ei ole ikka nii nagu peab, lahendus jäi kripeldama. Sa teed selle vea uues kuues uuesti ja saad uue võimaluse eksimuse parandamiseks. Nagu korduvalt paigatud auk.
Seitmsepenikoormasaapad pidid rasked käia olema. Kõnnime mööda oma elurada ja üritame neis saapais kes kepseldes, kes peaaegu paigal tammudes, edasi minna. Unustame, et lisaks tee käänulisusele, on see ka erinev: kas killustiktee, asfaldtee, rohtunud rada, lompidega pikitud ... Mõnikord on tee ääres kivid - saab istuda ja jalgu puhata ning mõtiskleda: ons kõik nii nagu ma soovin/soovinud olen? Mismoodi edasi?
Kui eluteekäänud ongi me eksimused, siis - kas mida käänulisem teekond, seda õnnelikum on lõpppunkt?
Näib mulle nii, et rännak on huvitavam kui sihtkoht ise. Seega apsutan edasi, vean vahel jalgu järel, teinekord lendlen raja kohal, peatun ja annan endale aega kogeda ning liigun siis edasi.
Anna palun andeks, kui olen Sinu vastu eksinud ja ei ole sellest aru saanud. Usu, püüdsin parimat, nagu ikka, ent vahel ei mõista vea tegemist enne, kui ollakse ise valu kogenud.
Kommentaarid
Postita kommentaar