Las minna!
Ma arvan, et ma ei ole ainuke, keda aegajalt külastab "las minna!"-tunne.
Enamasti tuleb see siis, kui adud, et sul pole asja üle mingit võimu, sul puudub kontroll. Siis lihtsalt annad alla, et olgu, las siis minna nii...
Mõtlen vahel, et kui suurt kontrolli ma oma elu üle tegelikult oman. Kas üldse? Elu on nagu plaanimajandus, kus teatud tasemed tuleb kohustuslikult pea kõigil läbida: sünd, millega kõik algab, lasteaed, kool, ülikool, töö. Vanemad, sõbrad, abielu, lapsed. Surm. Plaanimajandus saab läbi. Huvid, harrastused-hobid - need on need osad, mis erinevaid plaaniosi omavahel seovad.
Osad meist teevad plaaniväliseid asju ka: satuvad näiteks vangi, lahutavad korduvalt, abielluvad korduvalt, jäävad poissmeesteks, tüdruknaisteks (neh, kas sellist sõna me ka tegelikult kasutame? ei, ikka seda halvamaigulist vanatüdrukut...vanapoiss). On valikuid, mida dikteerib elu ise ja mida me lihtsalt järgime. Ja kui sa siis ühel päeval ise otsustad, et nüüd on NII, tunned, kuidas vastutuul püüab oma jahedusega sind takistada. Algselt võib isegi minna nii, nagu sina oled ette kujutanud asju minevat, ent siis tuleb kraav - nüüd on see koht, kus tuleb mängu loovus: mida teed, et üle pääseda? Mõni jääbki kraavipervele halama (ma ise kaasa arvatud), mõni hakkab piki kraavi edasi minema, et ehk tuleb purre, on neid, kes pöörduvad tuldud teed tagasi ja neid, kes otsustavad iga hinna eest läbi kraavi teisele poole minna. Meie, halajad, näeme teiste valikuid ja meil on võimalus otsustada, kelle eeskuju soovime järgida. Halajatega on aga see lugu (ent seda mitte kõigil), et otsustamine võtab aega. Ja siis tuleb "las minna". Istudki kraavipervel ja naudid päikselist ilma või paduvihma krae vahel. Kui juba päikesepõlenud oled või vihmavettinud, siis tuleb otsus - ent vaata, et hiljaks ei jää!
Las minna-tunne on positiivne ses mõttes, et hakkad ümber vaatama: mida nüüd teha? mida veel teha? Tuled oma stambist välja kogenult, et jah, kõike ei saa kotrolli all hoida. Iseennast saab. Oma mõtlemist ja suhtumist. Kui elu näppu vibutab, on mul olemas võimalus seda asja ise oma mõtetega suhestada. Noh, läks sedakorda siis nii, mis seal ikka, proovin mõne aja pärast uuesti. Ja teinekord sujubki, palju paremini ja targemini.
Plaanimajanduse spiraal siugleb spiraalina üles. Mulle meeldib nii mõelda.
Seega - las minna!
Enamasti tuleb see siis, kui adud, et sul pole asja üle mingit võimu, sul puudub kontroll. Siis lihtsalt annad alla, et olgu, las siis minna nii...
Mõtlen vahel, et kui suurt kontrolli ma oma elu üle tegelikult oman. Kas üldse? Elu on nagu plaanimajandus, kus teatud tasemed tuleb kohustuslikult pea kõigil läbida: sünd, millega kõik algab, lasteaed, kool, ülikool, töö. Vanemad, sõbrad, abielu, lapsed. Surm. Plaanimajandus saab läbi. Huvid, harrastused-hobid - need on need osad, mis erinevaid plaaniosi omavahel seovad.
Osad meist teevad plaaniväliseid asju ka: satuvad näiteks vangi, lahutavad korduvalt, abielluvad korduvalt, jäävad poissmeesteks, tüdruknaisteks (neh, kas sellist sõna me ka tegelikult kasutame? ei, ikka seda halvamaigulist vanatüdrukut...vanapoiss). On valikuid, mida dikteerib elu ise ja mida me lihtsalt järgime. Ja kui sa siis ühel päeval ise otsustad, et nüüd on NII, tunned, kuidas vastutuul püüab oma jahedusega sind takistada. Algselt võib isegi minna nii, nagu sina oled ette kujutanud asju minevat, ent siis tuleb kraav - nüüd on see koht, kus tuleb mängu loovus: mida teed, et üle pääseda? Mõni jääbki kraavipervele halama (ma ise kaasa arvatud), mõni hakkab piki kraavi edasi minema, et ehk tuleb purre, on neid, kes pöörduvad tuldud teed tagasi ja neid, kes otsustavad iga hinna eest läbi kraavi teisele poole minna. Meie, halajad, näeme teiste valikuid ja meil on võimalus otsustada, kelle eeskuju soovime järgida. Halajatega on aga see lugu (ent seda mitte kõigil), et otsustamine võtab aega. Ja siis tuleb "las minna". Istudki kraavipervel ja naudid päikselist ilma või paduvihma krae vahel. Kui juba päikesepõlenud oled või vihmavettinud, siis tuleb otsus - ent vaata, et hiljaks ei jää!
Las minna-tunne on positiivne ses mõttes, et hakkad ümber vaatama: mida nüüd teha? mida veel teha? Tuled oma stambist välja kogenult, et jah, kõike ei saa kotrolli all hoida. Iseennast saab. Oma mõtlemist ja suhtumist. Kui elu näppu vibutab, on mul olemas võimalus seda asja ise oma mõtetega suhestada. Noh, läks sedakorda siis nii, mis seal ikka, proovin mõne aja pärast uuesti. Ja teinekord sujubki, palju paremini ja targemini.
Plaanimajanduse spiraal siugleb spiraalina üles. Mulle meeldib nii mõelda.
Seega - las minna!
Kommentaarid
Postita kommentaar