Paradiisine nädalalõpp

Reede. Vihmab ja on külm. Vastupidiselt välisele kehvale ilma-imagole, naudin enda sees pulbitsevat elevust - juba õhtul olen Hiiumaal.
Maanteel tundub, et auto kihutab probleemide eest ja viib kaugemale linnast, kus elu madalrõhkkond otsustab, keda säästa, keda mitte.
Praamisõit on aja võit. Aeg jääb Rohukülla maha ja mida lähemale saarele, seda lihtsamaks kõik muutub.
Paradiisis on maiad kihulaste hordid ja linnarahvas maitseb hää. Mõned valesse kohta ehitatud erilasepesad, üks surnud ja üks elus kõrvahark (huahhh!).
Peagi ilutseb murul rootsivärvides poola telk - mu ööase, mu rauhpaik. Mõnusaks teeb asja see, et kogu saarel viibitav aega möödub üheksakümne-protsendiliselt õues, värskes õhus.
Laupäeval saingi vist osooni mürgituse, pluss vähesed öötunnid, mis tembeldasid näkku suitsused pelmeenisilmad ja lainetena käiva rammestuse. Lõke, toit, jook, vahva seltskond - mis elul viga nii kulgeda! Las ta siis voolab pealegi. Hea ja laisk olemine.
Meest tubliduse tulemina valmis saunaboks, mis päeva õhtuks pakkus soovijaile kena leilikuuma.
Saarel viibimise kõrghetkeks jääb mu enda isiklik palverännak Sääre tirpi. Hommikukargus, mahlane meri lükkamas rammusaid laineid küll ühelt, küll teiselt poolt kiviriba. Tuulemüha. Poetasin kaasa võetud kivid kuhilasse ja ahmisin mereõhku. Loodus ja mina, mina ja veel keegi-miski, mida tunnetan, aga ei karda.

Nauding, mida pakub ööbiku laul umbes kolme meetri kaugusel kadakatukas. Lind nagu jutustaks lugu, sina ole kuss ja kuula. Ma siis kuulasin. Meri, sahisev kadastik, ööbikud. Polegi vaja minna rampraskele palverännakule Santiagosse, võid saada oma lunastuse ka siitsamast, kitsalt sääreninalt. Oluline on see, mida sa sees tunned ja kuidas ümbritsevat tajud.
Kohalik floora, mis õitseb ja pulbitseb ärkamisest suvve. Tahaks sellele nooruslikule rohelusele faustilikult öelda, et oo, kaunis hetk, veel viibi sa...
Sõidan oma Elegantsu sadulas peatumispaika tagasi ja teen hommiku esimese kohvi. Mõnus lainetus läbib keha ja ... uni tuleb peale. Noh, jah, paradiisis on oma võlud ja valud. Magada tundub siiski patt, nii et hoian parem päeva peos. Päike tuleb välja ja teeb nalja - tänan! õhetan näost.
Käime kampas lähiümbruses ja siis tuleb kõne. Üks paradiisilind on siutsuma hakanud, ent kokku me ei lenda ja ma ei ootagi, et me ühele õrrele maandume.
Veel korraks mõtlen, et kui siiski, ent ei, praegune seltskond on mõnus ja toetav, jään omade juurde ja õhtu saabub etteaimatavalt lõkke ääres, ümber head inimesed.
Silmitsen tuld. Väikesed tervatipulised leegihambad hammustavad kuivanud oksi, samas kui suured leegid viskavad kõrgusesse leegiotsi nagu räbalaid nõiduslikus tantsus. Sädemed püüdlevad raginaga taeva poole, ent enne kui nende unistus teoks saab, langevad nad hall-valgete tahmaebemetena maha. Lõke on oranž, siis hele-helekollane. Sõltub matejalist, millega tuld sööta. Olen oma maailmas ja põletan ses lõkkes ära kõik koormava.
Naastes on jälle söekuum toit ja magus jook. Kahe mehe laulujoru jääb saatma mu rännakut unenägudeta maailma, võisteldes looduse enda trillerite ja laksutamisega.

Ärkan. Kilekoti krabin. Selge, varesed, vist. Kas need, kes röövisid mahajäetud linnupesast kolm sinist ja külma muna? Kindlasti, kes kord on hakanud käima, see jääbki.
Hommik on pilves. Sõit sadamasse. Kurb ei ole, aga kahju on lahkuda, sest vastupidiselt saabumisele, tuleb nüüd ajamõõtesse naaseda.
Kurvastamiseks pole mahti. Lauanaaber pakub veini - hm, mekib hommikul päris häält. Lisaks tuuakse mulle kohv Vana Tallinnaga. Veel üks selline kruus ja ma oleksin mehele läinud. Õnneks on säilinud veel kübeke kainet mõistust ja nüüd on meenutus toredast praamisõidust, kuidas ilmselgelt ohmisnäoga (kujutle: päikesepuna üle näo, üks pisut põletikuline pelmeensilm, täiesti kosmeetikavaba, juuksed föönitamata) paradiisilind vajas pisut turgutust.
Edu lahkele!
Kodu on kodu. Kodus on tore igatseda tagasi, Paradiisi.