Kaleidoskoop

Südametunnistus istub mu vastas laua taga. Me joome kohvi. Ja mina väldin ta pilku, sest etteheite nooled on teravad ja tulised, igaüks kandmas küsimust miks? miks? miks?
Väikesest ja eeldatult õdusast kohvikuõhtust on saamas piinavalt pikk ja painjalik vastusteta olemine.
Miks? Ma ei tea. Ma tõesti ei tea.
Ei suuda tõsta pilku kergelt mõrkja aroomiga kohvikruusi kohalt. Vahin tumedat vedelikku ja selle ringjat liikumist nagu oleks see maailma põnevaim vaatepilt. Aga endale otsa vaadata ei julge. Ei söanda.
Kui reaalses elus näib olevat kõik lihtne ja paigas, iga detail sobitumas mosaiiki, siis südametunnistuse kaleidoskoop on nii segamini kui veel vähegi olla saab. Ma võin seda toru ju oma silme ees keerata ükskõik mis suunas, ent värviline klidudepuru ei moodusta mustrit, mida mina näha soovin. Kas konks ongi selles, et mida mina soovin? Või et näen pisiosi, hoomamata tervikut?
Soovidega tuleb olla ettevaatlik. Kui pilgu üle vasaku õla heidan, näen oma soovide täitumise sinka-vonkalist rada - kõik ei ole täitunud sellisel moel, nagu mina soovisin, aga täitunud on ikka. Oskus peitub soovimises. Kui reaalne või ebareaalne see ka tundub, soovida tuleb osata. Kus seda õppida? Elu on õpikuks.
Ja rahul tuleb olla. Praegu, mitte homme või siis, kui soovitu täide läheb. Vb ongi soovi täitumise eelduseks see, et ei sea endale teese - saan soovitu, vot siis olen õnnelik. Kui õnnelik olemine on meelteseisund (kahtlemata seda see on) siis saab rõõmustada juba preagu - selle kohviringi üle, selle maheda tausta-džässi üle, selle üle, et olen ...
Tõstan tassilt pilgu - mu kaaslane on lahkunud. Laual on kaleidoskoop. Võtan selle ja ma ei karda sisse vaadata.