Sahtlisoojad lood: Öö

Seisan paljajalu õhtuniiskel murul.

Sulen silmad ja naudin meeltega ümbritsevat. Lindude lust on vaikinud ja millegi suure ootel.

Kuulan, kuidas öö voolab läbi puuokste vaikselt tukseldes mulle lähemale. Ma ei karda. Ma tean.

Tunnen, mismoodi ta kombib jahedate puudetena mu keha, jättes üle minu tihedalt-tihedalt tillukesi punkte.

Seisan ja hingan ööd endasse. Vaikse voona läbi nina sügavale-sügavale kopsudesse ja hoian hetke hinge kinni.

Siis, nii tasa kui saan, hingan osa ööst endast suu kaudu välja.

Kõigepealt kaotan ma värvi. Minu värvid segunevad ja muutuvad tuhmiks, pastelseteks ning kaovad siis hoopis.

Ma olen läbipaistev ja õhuline.

Kõigepealt kaovad labajalad. Mulle meeldib see surin, mis tõuseb ühtlasena mööda mind edasi, järgnevad pahkluud, siis mööda jalasääri põlveõndlasse, järg jõuab reiteni, ikka ülespoole, kuni kaovad mu talje, rinnad, käed, kael ja pea. Ma lahustun. Mina olen Öö.

Jääb ainult tukslemine. Du-tuk, du-tuk ja seegi on vaevu aimatav.

Tulen õhtu õhtusse Su akna taha ja surun oma olematud huuled vastu Su akent. Joonistan nähtamatu sõrmega klaasile Su nime. Kuulata – du-tuk, du-tuk, du-tuk …

Olen Öö.