Hetkes olemisest
Olen nagu suur roosa vahukomm, üleni mõnusalt surisev ja mahuline, roosa vannisoola ja greibiihupiimalõhnaline. Nii mõnus, et oh-oh-oooo!
Alustame algusest. Pühapäeva hommik. Kerin aknaruloo üles ja tõden, et on minu ilm - sajuvaba, sompus, kusagil on aimatav päike, mille eredat valgust summutab vatipaks pilvekiht. Nii minumoodi ilm, et ma tõusen mõnuga ja teen suure kollase kruusitäie kohvi. Prrrr, mõru, aga raputab üleni üles.
Tšekkan oma meilboksi - oodatut ei ole, libisen kähku üle Facebooki - erilist ei ole. Pakin kotti trenniriided ja astun b-peatuse poole, et sõita linna, ashtanga joogat tutvustavale päevale.
Tantsuakadeemia saal täitub joogahuvilistega ja 2,5-tunnine maraton algab. Mingil hetkel tajun, et mu keha ei ole nõus sellega, mis ta tegema peab. Hm, lasen end lõdvaks ja jälgin, mida see mulle siis ette dikteerib. Ainuke, mis kehale ja meeltele meeldib, on lõdvestus, mis venib nii pikaks, et põrandal hakkab lõpuks külm.
Noh, vähemalt ma tean nüüd, et ashtanga on välistatud. Ma otsin sellist voogavat ja pehmet üleminekut asendist asendisse joogat. Pilates? See on vist liiga uimane, aga proovin uuesti. Salsa on hinges, seega kehale on vaja preemiaks lubada aegaajalt sulgjamat liikumist. Otsin edasi.
Peale joogatunde sammume Solarisest Viru keskusesse ja lubame endale sõbrannaga kohvikutunni. Aeg lendab ja jutt jookseb. Viimaks olen tänaval ja kuna on 15. mai - alustan käimist. Käi jala! - Ja ma käingi. Igatahes on linnast koduni kena ports (kilo)meetreid maad, mida jalgadega mõõta ja ma alustan teekonda reipalt ning lustlikult. Kadrious tajun olemist - linnulaul vasakul pool, autode müra paremal, minu sammude krudin, käekoti luku küljes rippuva südame sammurütmis kilksumine vastu kotti, lainete mõõduka sahinaga randa jõudmine, kajakate kilked. Tajun neid just nüüd, just siin ja just praegu. Olen rõõmus ja meel muutub veelgi sädelevamaks kui adun, et ma olen rõõmus. Peaaegu õnnelik. Vaatan kaugusse ja astun muudkui edasi. Vaatan vastutulijaid, kui veab, püüan pilgu pilku kinni ja avastan, et see meeldib mulle! Tore tänavamäng, mängin homme ka ja ülehomme ... Näen detaile - naisterahval, kes kannab kõnnikeppe lihtsalt kaenla all, on ilmatu suured kõrvarõngad kõrvas; rulluiskudega noormehel on sinised pirilliraamid; taskukutsal on seljas vest, millel selja peal pealuu ja säärekondid jne jne. Näen, et nurmenukud on õitseilus ja kloostri ees haljasalal seisavad nartsissid, eraldi. Sadamas õõtsuvad jahid - huvitav, selline ilm ja nemad on sadamas kinni? Mere kohal on sinihall pilvekobar ja sellealune meri on tume ning sünge. Kivid on merevee lemmikmaius - muudkui limps ja limps üle ja ümber kivide.
Astun ja kogen kuidas hingan, mõtlen ja tunnen.
Kodus lasen vanni kuuma vee, puistan vannisoola vette ja ruum täitub meeldiva värske aroomiga. Paar küünalt, plaadimängijasse poeb täna ostetud nautlemismuusika ja siis ma vajun kõrvuni vette. Shuhhhh...
Spaa-protseduuride lõpuks mähkun roosasse hommikumantlisse ja tunnen end tõelise teletupsuna.
Klõbistan arvutisse tänase sammuskoori - 12 248 ja olen rõõmus ning rõõsa.
Elus on palju tähtsamat kui platseeruda mingile numbrilisele või marginaalsele kohale, mõte on minekus ja selle teadvustamises. Nüüd ma lähen.
Alustame algusest. Pühapäeva hommik. Kerin aknaruloo üles ja tõden, et on minu ilm - sajuvaba, sompus, kusagil on aimatav päike, mille eredat valgust summutab vatipaks pilvekiht. Nii minumoodi ilm, et ma tõusen mõnuga ja teen suure kollase kruusitäie kohvi. Prrrr, mõru, aga raputab üleni üles.
Tšekkan oma meilboksi - oodatut ei ole, libisen kähku üle Facebooki - erilist ei ole. Pakin kotti trenniriided ja astun b-peatuse poole, et sõita linna, ashtanga joogat tutvustavale päevale.
Tantsuakadeemia saal täitub joogahuvilistega ja 2,5-tunnine maraton algab. Mingil hetkel tajun, et mu keha ei ole nõus sellega, mis ta tegema peab. Hm, lasen end lõdvaks ja jälgin, mida see mulle siis ette dikteerib. Ainuke, mis kehale ja meeltele meeldib, on lõdvestus, mis venib nii pikaks, et põrandal hakkab lõpuks külm.
Noh, vähemalt ma tean nüüd, et ashtanga on välistatud. Ma otsin sellist voogavat ja pehmet üleminekut asendist asendisse joogat. Pilates? See on vist liiga uimane, aga proovin uuesti. Salsa on hinges, seega kehale on vaja preemiaks lubada aegaajalt sulgjamat liikumist. Otsin edasi.
Peale joogatunde sammume Solarisest Viru keskusesse ja lubame endale sõbrannaga kohvikutunni. Aeg lendab ja jutt jookseb. Viimaks olen tänaval ja kuna on 15. mai - alustan käimist. Käi jala! - Ja ma käingi. Igatahes on linnast koduni kena ports (kilo)meetreid maad, mida jalgadega mõõta ja ma alustan teekonda reipalt ning lustlikult. Kadrious tajun olemist - linnulaul vasakul pool, autode müra paremal, minu sammude krudin, käekoti luku küljes rippuva südame sammurütmis kilksumine vastu kotti, lainete mõõduka sahinaga randa jõudmine, kajakate kilked. Tajun neid just nüüd, just siin ja just praegu. Olen rõõmus ja meel muutub veelgi sädelevamaks kui adun, et ma olen rõõmus. Peaaegu õnnelik. Vaatan kaugusse ja astun muudkui edasi. Vaatan vastutulijaid, kui veab, püüan pilgu pilku kinni ja avastan, et see meeldib mulle! Tore tänavamäng, mängin homme ka ja ülehomme ... Näen detaile - naisterahval, kes kannab kõnnikeppe lihtsalt kaenla all, on ilmatu suured kõrvarõngad kõrvas; rulluiskudega noormehel on sinised pirilliraamid; taskukutsal on seljas vest, millel selja peal pealuu ja säärekondid jne jne. Näen, et nurmenukud on õitseilus ja kloostri ees haljasalal seisavad nartsissid, eraldi. Sadamas õõtsuvad jahid - huvitav, selline ilm ja nemad on sadamas kinni? Mere kohal on sinihall pilvekobar ja sellealune meri on tume ning sünge. Kivid on merevee lemmikmaius - muudkui limps ja limps üle ja ümber kivide.
Astun ja kogen kuidas hingan, mõtlen ja tunnen.
Kodus lasen vanni kuuma vee, puistan vannisoola vette ja ruum täitub meeldiva värske aroomiga. Paar küünalt, plaadimängijasse poeb täna ostetud nautlemismuusika ja siis ma vajun kõrvuni vette. Shuhhhh...
Spaa-protseduuride lõpuks mähkun roosasse hommikumantlisse ja tunnen end tõelise teletupsuna.
Klõbistan arvutisse tänase sammuskoori - 12 248 ja olen rõõmus ning rõõsa.
Elus on palju tähtsamat kui platseeruda mingile numbrilisele või marginaalsele kohale, mõte on minekus ja selle teadvustamises. Nüüd ma lähen.
Kommentaarid
Postita kommentaar