Palun, palun, palun ...

Niidetud muru lõhnab pealetükkivalt ja pilvekiht ei anna aimu, kas tuleb sadu või mitte. Sätin korvi oma Elegantsu (mu kaherattaline) lenksude vahele ja asutan sõitma.
Rattad sai eile Statoilis uue hingamise ja üle teeäärte põrumine on nüüd sujuv. Noh, peaaegu. Ma sõidan.

Kui saaks niimoodi oma enda elu kõrval sõita ja nõu anda, et vaheta käiku, pööra järgmises teeristis vasakule, ära mitte mingil juhul peatu jne jne. Missugune sõit siis tuleks? Veatu ja ... vaene. Meeldib sõita nii, et ei pea kaks korda üht ja sama teelõiku läbima, nagu bussidegagi: ühega sõidan tööle, teisega koju.

Tundmatud teed on ootel ja valmis vastuvõtmiseks. Aga kõhklused lämmatavad rattajooksu ja kiivrialune pilk on hämmingus, ehmunud, ettevaatlik, pettunud.
Nii ma siis palun - palun, et kummides jätkuks õhku ja konaruste ületamine ei põrutaks liialt. Et teed oleksid põnevad ja kaassõitjad mõistlikud, abivalmid.

Palun, et ...