Killud pühapäevast
Esimene
Sisenen Õpetajate majja. Raekoja plats on pilgeni rahvast täis, hea on avada uks ja eralduda massist. Pisike kontsert. Setud ja seto kiil.
Sõbranna mu kõrval vaatab mulle otsa ja ütleb, et ei saa mitte mõhkugi aru, et inglise keel on rohkem arusaadavam kui see... Tegelikult on selline tunne nagu soome tv-d vaadates: mõikad ja nagu ei mõika ka. Laval kümmekond rahvarõivas naist, setu sõled kaunistamas suuremat-väiksemat rinda. Kõrisevate kaelakaunistuste peibutav kõrin - palju ehedam ja uhkem kui idamaiste kõhutantsijate puusavööd. Vot sellised eesti naised on - varavalgest rakkes, harivad põldu, sünnitavad, talitavad tubaseid töid, tunnustavad ja toetavad mehi ning siis jagub veel energiat ja vaimu, et laule luua. Kuulad ja naudid ning hea on, kui mõni sõnapaar tuttav ette tuleb. Karmoška saatel kontsalöögi rõhkudega tantsud. Naised ise nagu korraks köögist välja tulnud, et peale lustimist taas toimetustesse uppuda.
Mõtlen, et meil on imeilus emakeel, mida rikastavad sellised sünnimaa erinevate nurkade murrakud. Nüanss, mis kahjuks vähemuses. Usun, et setudel on see urbaniseerunud eesti keel ja oma keel mõnusasti segamini ja kasutusel omas rütmis. Me kasutame oma igapäevakõnes ingliskeelseid sõnu ja väljendeid, hoomamata, mida see keelele üldiselt teeb. Ma ise kirjutan samuti teksti sisse inglise keele sõnu, hääldusvariante, ja pikin vahel sekka võõrkeelseid lauseid. Võib-olla sellepärast, et hetkemeeleolu tingib just sellise väljaütlemise? Hm, võiks end rohkem kontrollida.
See ei tee emakeelt rikkamaks, leiutame vaid juurde uusi, inglise juurtega sõnu.
Ent kontsert oli hea, sundimatu ja soe.
Teine
Päike on päris edev ja petab toasolijad ära. Õues hammustab nõiaööle järgnenud tuul. Prrr! Kas talve viimane nähtamatu, ent tuntav ponnistus?
Meri on külmsinine ja lained, mis rannikule tantsivad, on tärgeldatud valget pitsivahtu täis. Ent see pole veel kõik. Jahid on valla! Lõpuks! Nagu kari kevadisi varssasid, keda esmakordselt on karjamaale lastud. Imeline vaatepilt, tõesõna. Tegelikult meenutavad nad mulle hetkel rohkem lapseootel noori naisi - taaruvad ettevaatlikult ja raskelt laineis, värvilised spinnakerid tuulest punnis nagu viimaseid kuid lapsi kandvaid. Nii siis jalutab kamp tulevasi emmesid veepõllul ringi ja uhkeldavad oma prullakate kõhtudega.
Tunnetan endas nende inimeste priiuserõõmu seal veteväljal ja lustin mõtteis nendega - vabadus, vabadus, vabadus ja tuuline avarus... Milline priius! Seisad ja süda ning hing on nii-nii avali, et tagasihoitud pisarad panevad nina kipitama. Olla korraga nii armunud ja nii õnnetu.
Rõõm ja kurbus koos kurku pigistamas.
Tuul lihtsalt tuleb ja viib kõik kaasa.
Sisenen Õpetajate majja. Raekoja plats on pilgeni rahvast täis, hea on avada uks ja eralduda massist. Pisike kontsert. Setud ja seto kiil.
Sõbranna mu kõrval vaatab mulle otsa ja ütleb, et ei saa mitte mõhkugi aru, et inglise keel on rohkem arusaadavam kui see... Tegelikult on selline tunne nagu soome tv-d vaadates: mõikad ja nagu ei mõika ka. Laval kümmekond rahvarõivas naist, setu sõled kaunistamas suuremat-väiksemat rinda. Kõrisevate kaelakaunistuste peibutav kõrin - palju ehedam ja uhkem kui idamaiste kõhutantsijate puusavööd. Vot sellised eesti naised on - varavalgest rakkes, harivad põldu, sünnitavad, talitavad tubaseid töid, tunnustavad ja toetavad mehi ning siis jagub veel energiat ja vaimu, et laule luua. Kuulad ja naudid ning hea on, kui mõni sõnapaar tuttav ette tuleb. Karmoška saatel kontsalöögi rõhkudega tantsud. Naised ise nagu korraks köögist välja tulnud, et peale lustimist taas toimetustesse uppuda.
Mõtlen, et meil on imeilus emakeel, mida rikastavad sellised sünnimaa erinevate nurkade murrakud. Nüanss, mis kahjuks vähemuses. Usun, et setudel on see urbaniseerunud eesti keel ja oma keel mõnusasti segamini ja kasutusel omas rütmis. Me kasutame oma igapäevakõnes ingliskeelseid sõnu ja väljendeid, hoomamata, mida see keelele üldiselt teeb. Ma ise kirjutan samuti teksti sisse inglise keele sõnu, hääldusvariante, ja pikin vahel sekka võõrkeelseid lauseid. Võib-olla sellepärast, et hetkemeeleolu tingib just sellise väljaütlemise? Hm, võiks end rohkem kontrollida.
See ei tee emakeelt rikkamaks, leiutame vaid juurde uusi, inglise juurtega sõnu.
Ent kontsert oli hea, sundimatu ja soe.
Teine
Päike on päris edev ja petab toasolijad ära. Õues hammustab nõiaööle järgnenud tuul. Prrr! Kas talve viimane nähtamatu, ent tuntav ponnistus?
Meri on külmsinine ja lained, mis rannikule tantsivad, on tärgeldatud valget pitsivahtu täis. Ent see pole veel kõik. Jahid on valla! Lõpuks! Nagu kari kevadisi varssasid, keda esmakordselt on karjamaale lastud. Imeline vaatepilt, tõesõna. Tegelikult meenutavad nad mulle hetkel rohkem lapseootel noori naisi - taaruvad ettevaatlikult ja raskelt laineis, värvilised spinnakerid tuulest punnis nagu viimaseid kuid lapsi kandvaid. Nii siis jalutab kamp tulevasi emmesid veepõllul ringi ja uhkeldavad oma prullakate kõhtudega.
Tunnetan endas nende inimeste priiuserõõmu seal veteväljal ja lustin mõtteis nendega - vabadus, vabadus, vabadus ja tuuline avarus... Milline priius! Seisad ja süda ning hing on nii-nii avali, et tagasihoitud pisarad panevad nina kipitama. Olla korraga nii armunud ja nii õnnetu.
Rõõm ja kurbus koos kurku pigistamas.
Tuul lihtsalt tuleb ja viib kõik kaasa.
Kommentaarid
Postita kommentaar