1

Üks on ütlematult ilus number. Üks tähendab alati millegi algust, punkti, kust edasi liikuda.
Uno, one, eins, en, yksi - so simple! Kui lakooniline ja selgelt mõistetav on selle kirjutamisviis. Nii lihtsalt mõistetav. See on verstapost, mille kõrval seisad ja loendamist alustad. :)
Minu üks tähendab täna seda, et on mu ülejäänud elu esimene päev. Muigad? Et järjekordne "uus algus"?
Aga minu jaoks märgiline ja mõistetav, et just täna, sest mõned otsused tulevad nii äkki, et pole aega hämada ega venituse udusse mähkuda.
Ma ei hakka üksipulgi siinkohal lahti kirjutama, mida siis täpsemalt. Panin tähele, et kui tavaliselt olen alustanud uusi tegevusi, ideid elustama, esmaspäeviti, siis täna on pühapäev. Ja kui on püha päev (just, lahku!), siis on uute mõtete-suhtumiste vundamendiauku omamoodi nagu õnnistatud, et just sel pühal, number üks päeval teen-olen-mõtlen-naudin asju kompassinõelast kõrvale kalduval kursil. See on nii äge!
Mul oli eile külaline, kelle tulekuks sai küpsetatud hõrk pisarakook rabarberi ja mandlitega. Kaloripomm, mille viimased pisarpärlised ruudud lebavad rohelisel taldrikul. Kook sai magus, jutuajamine tõsine. Isegi pessimistlik. Suutis mu optimistlikku suhtumist mõne pügala võrra allapoole tõmmata. Kujundlikult võiks selle üles tähendada niimoodi: mul on nii palju lennukaid helesiniseid ideid, mida saab omavahel siduda ja millest võiks lõppkokkuvõteks väga vahva asi saada. Aga ma olen alles idu-tasandil. Võrdlen neid mõtteid kui ühte heledat purjekat, mille köiepusa ja purje ma ei oska veel kahjuks kasutada. Ja siis tuleb kuri tuul, mu purjekas on ähmis, sest tuul lükkab tumeda hoovuse poole, kuhu ilmselgelt keegi minna ei taha.
Kuidas siis vastutuult püsida? Peale külalise minekut tunnen, et olen nagu vesipilt - aimatav ja pleekinud. Lasen küünaldel lõpuni põleda ja mõtlen end õigeks tagasi. Siis see otsus saabuski - üks, ülejäänud jada esimene.

On püha päev. Ma tipin siin oma toimetusi ja kass käib akna taga oma radu.