Mõned päevad nagu üks
Halloo, kosmos! Ma olen tagasi! Tagasi päris töisest Paradiisist, aklimatiseerumas hallilumekarva linna. Ilmamuna pöörleb ikka samas suunas ja tempos. Mandrielu tabas mind mobiilipidi paar korda saarel ka, ei saanudki päris "ära" olla. Aga mis sest, ikka oli ajudele hea, südamest rääkimata. Või pigem vaimsele tervisele? Lisaks oma õppetööle lugesin läbi raamatu, milles räägitakse joogast ja mediteerimisest: Ulrika Laane Ela hästi! Leidsin mõtteid, mis haakuvad minu pisikeste mõttejuppidega ning julgustavad tegema nii, nagu süda ütleb.
Hetkel võin öelda, et juba tegingi, hoolimata mõistuse peaaegu kriiskavast pininast, et: ära tee! ärme mõtle sellele! mis sul viga on??? las see tuksuv lihas pumpab omaette, lähme õue lund kühveldama, hakka kohe remonti tegema! ... Jah, aga see süda...
No ja mis juhtus siis? Sain piltlikult natuke leige vee moodi asja krae vahele ja kõik. Süda on rahul, süda sai selle, mida ei oodanud, ent resultaat seegi ju. Aga kuhu ma jäingi?
Mõelda, ma jõudsin läbi lugeda terve raamatu, valmis teha 4x5 ja neljakihilise küpsisetordi, kaelussalli ühe jupi, suhelda toredate inimestega, süüa pisut rohkem kui ette nähtud (mitmes päev see nüüd ongi? kuues!) ja õppida ärindust. Minu tegus nädal. Palju ma tööl oleks saavutanud? Vaevalt, et kolmandikkugi. Parim osa tundidest oli juhtimisalased loengud: ajajuhtimine - see on nii selgeks saanud paari viimase kuu jooksul, et meil ei osata aega juhtida - kui sa seda ei oska, ei oska sa ka suhelda, sest sa oled aja poolt juhitud, väsinud ning viisakus taandub külmale ükskõiksusele. See ajakulgemise protsessi juhtimine on väga-väga oluline, kui soovid tööst südamega rõõmu tunda ja edu saavutada.
Kui soovid midagi muuta, alusta endast, eks? Seega parim viis aidata iseennast oma elu kontrollima, oma mõtteid isepuhastuma, on ... liikumine, füüsiline töö. Nagu grammofoniplaat, eksju? Nagistasin oma panipaigast välja redeli - ilmne saavutus, sest hoolimata konku koristamisest, on see kellegi asju jälle tuubil täis pluss jalgratas, mis on nagu õnnetu ja kondine hobune nende kompsude otsas.
Mu sõber ütleb, et värvimine on meditatsioon. Valisime koos välja värvi ja pintslid ja veel ühe rulli, millega huvitavat mustrit saab seinale teha ning homme ma siis mediteerin. Kaua ja põhjalikult. Minu värvimeditatsioon.
Mõtlesin hommikul ärgates, et ma pean blogi mõneks ajaks tahaplaanile jätma, et tahan oma koolitööd korralikult ära teha ja siis ühe jutumoodi asja ka valmis saada. Aga võta näpust, blogimine on saanud krooniliseks, või on õige väljend sõltuvuseks? Sõltuvus+seks= sõltuvusseks (mis see on?) Olen blogikirjutamisest sõltuv.
Ja siis on nii-nii palju ideid ja uusi mõtteid, mida soov rakendada - mulle oleks vaja kassi üheksat elu korraga, et jõuaksin kõik ideed teostada. Kõik on nii toredad ja armsad, et ei raatsi ühestki loobuda. Nii et Paradiis kui mu energialaksu allikas, peab mind ülal pidama ja tõukama sinna, kuhu kuulun.
Mõned päevad möödunud ja need on nagu üks.
Hetkel võin öelda, et juba tegingi, hoolimata mõistuse peaaegu kriiskavast pininast, et: ära tee! ärme mõtle sellele! mis sul viga on??? las see tuksuv lihas pumpab omaette, lähme õue lund kühveldama, hakka kohe remonti tegema! ... Jah, aga see süda...
No ja mis juhtus siis? Sain piltlikult natuke leige vee moodi asja krae vahele ja kõik. Süda on rahul, süda sai selle, mida ei oodanud, ent resultaat seegi ju. Aga kuhu ma jäingi?
Mõelda, ma jõudsin läbi lugeda terve raamatu, valmis teha 4x5 ja neljakihilise küpsisetordi, kaelussalli ühe jupi, suhelda toredate inimestega, süüa pisut rohkem kui ette nähtud (mitmes päev see nüüd ongi? kuues!) ja õppida ärindust. Minu tegus nädal. Palju ma tööl oleks saavutanud? Vaevalt, et kolmandikkugi. Parim osa tundidest oli juhtimisalased loengud: ajajuhtimine - see on nii selgeks saanud paari viimase kuu jooksul, et meil ei osata aega juhtida - kui sa seda ei oska, ei oska sa ka suhelda, sest sa oled aja poolt juhitud, väsinud ning viisakus taandub külmale ükskõiksusele. See ajakulgemise protsessi juhtimine on väga-väga oluline, kui soovid tööst südamega rõõmu tunda ja edu saavutada.
Kui soovid midagi muuta, alusta endast, eks? Seega parim viis aidata iseennast oma elu kontrollima, oma mõtteid isepuhastuma, on ... liikumine, füüsiline töö. Nagu grammofoniplaat, eksju? Nagistasin oma panipaigast välja redeli - ilmne saavutus, sest hoolimata konku koristamisest, on see kellegi asju jälle tuubil täis pluss jalgratas, mis on nagu õnnetu ja kondine hobune nende kompsude otsas.
Mu sõber ütleb, et värvimine on meditatsioon. Valisime koos välja värvi ja pintslid ja veel ühe rulli, millega huvitavat mustrit saab seinale teha ning homme ma siis mediteerin. Kaua ja põhjalikult. Minu värvimeditatsioon.
Mõtlesin hommikul ärgates, et ma pean blogi mõneks ajaks tahaplaanile jätma, et tahan oma koolitööd korralikult ära teha ja siis ühe jutumoodi asja ka valmis saada. Aga võta näpust, blogimine on saanud krooniliseks, või on õige väljend sõltuvuseks? Sõltuvus+seks= sõltuvusseks (mis see on?) Olen blogikirjutamisest sõltuv.
Ja siis on nii-nii palju ideid ja uusi mõtteid, mida soov rakendada - mulle oleks vaja kassi üheksat elu korraga, et jõuaksin kõik ideed teostada. Kõik on nii toredad ja armsad, et ei raatsi ühestki loobuda. Nii et Paradiis kui mu energialaksu allikas, peab mind ülal pidama ja tõukama sinna, kuhu kuulun.
Mõned päevad möödunud ja need on nagu üks.
Kommentaarid
Postita kommentaar