Sellest samusestki
Kell on 20:00. Astusin minut tagasi oma armsa kodu uksest sisse.
Näen oma poega üle mitme päeva ja ... rabistan talle kaela, kui õudne on arvuti taga istuda üle 8 tunni ja kui kohutav on see, kui ei tea, kas see mis teed, ka õigesti on, kas see on see, mida oodatakse. Stop! Nii ei lähe. Peatan oma lausevoolu ja küsin hoopis, kuidas tal läheb? Kas tal taskuraha jagub? Kas isa ikka toetab? Ja ... kütusehinnad tõusid, ma ei jõudnud täna poodi ja homme ka mitte... Jälle stop!
Mille kuradi pärast kõik taandub rahale? Hullule koormusele? Teadmatusele ja motivatsioonipuudusele? Miks ma pean kiirustama ja selle üle õnnetu olema? Miks? Miks? Miks?
Viskan oma mõtted nüüd päeva algusesse. Tead, mismoodi ma alustan selle aasta igat päeva? Sellega, et tõusen ja ütlen endale: ma olen õnnelik ja ma armastan. Ma olen õnnelik - ma kuulen, ma näen, ma tunnen, ma liigun ja ma olen... Ma saan ise endaga toime. Olen õnnelik, et mul on unistused ja naerud, nutud, mul on mu pere, mu sõbrad, on Hiiumaa, on rahustav ja imekena auraga kodu. Mul on nii-nii palju! Ja siis armastus, mis on sügaval mu sees ja mis ometigi on hakanud enda ümbert müüri murendama. Nagu väike tugev taim, mis kasvada tahab ja unistab juba igavese õie kandmisest. Oota pisuke veel. Ma olen küll valmis, natuke veel vaid... Ma armastan ja seda on nii ütlemata rõõm öelda - tore kirjutada ka - ja tunda, ja kogeda ning mis peamine - jagada. Ma jagan oma armastust. Annan ära küsimata, palumata, paitan selle pisukese armastusega bussis eesitujaid, tänaval tõtlejaid, tööl kõõrdivaatajaid, koera, kes kodu otsides mööda tänavat sörgib. Vaatan ja annan ennast ära. Selleks, et seda tunnet endas uuesti leida.
Eile kutsus kolleeg: "Lähme ära, lähme Eestist kuueks kuuks ära. Lähme Sinna! Lähme teeme endile tõelise restardi. Lähme otsime endid üles." Nii emotsionaalne ja külluslik kutse.
Ma tardusin. Pole sellist mõtet väga endale ligi lasknud, et kohe kaugele-kaugele ära.
Kui saaks, siis otsemaid, oleksin tahtnud öelda. Aga siis nahistas mind mu panga-mina: kodu, kes kodu eest maksab?
Maha müüa? Pojale elamine osta? Enda asjad seljakotti ja start! Oooooh, kuidas ma tegelikult tahakasin...
Kes teab, võib-olla järgmine nädal, või veebruaris...
Igatahes on see nagu elektripirn pildi vasakul ülemises nurgas, mille hõõgniit aeg-ajalt heledamalt hõõguma lööb, siis tuhmimalt. Aga ta põleb! Ja mul on see pirn seal olemas, et ma saan sellele kui võimalusele mõelda. Kui oleks kirjastus, kes Sealt reisikirja sooviks ja avanssigi maksaks, poleks probleemi.
Nii, ma olen nüüd vähemalt midagi teinud, et unistus täituma võiks hakata: olen teda mõttega toitnud ja tutvustanud. Nüüd siis ootame vastusammu. Ja siis edasi.
Teisest küljest on mu Paradiisi-Hiiumaa ju ka koht, kus saab eluakut täita: keskkond teine, inimesed teised, tõeliselt elav loodus, mu salakoht ja merenurk...
Tegelikult taandub ju kõik lihtsalt sellele, et tuleb olla õnnelik. Avatud meel ja siiras rõõm - nende kahega käsikäes kõndides on kauged kohad otse su ees.
Võibolla on mu ülesandeks olla see, kes aitab täituda teiste unistustel? See meeldiks mulle isegi väga.
Hm, mõtlen. Panen oma rüpeka-poisi nüüd kinni ja taastan endas selle, kelle ma õhtul töölaua taha kaotasin.
Ja ma - armastan! ♥♥♥
Näen oma poega üle mitme päeva ja ... rabistan talle kaela, kui õudne on arvuti taga istuda üle 8 tunni ja kui kohutav on see, kui ei tea, kas see mis teed, ka õigesti on, kas see on see, mida oodatakse. Stop! Nii ei lähe. Peatan oma lausevoolu ja küsin hoopis, kuidas tal läheb? Kas tal taskuraha jagub? Kas isa ikka toetab? Ja ... kütusehinnad tõusid, ma ei jõudnud täna poodi ja homme ka mitte... Jälle stop!
Mille kuradi pärast kõik taandub rahale? Hullule koormusele? Teadmatusele ja motivatsioonipuudusele? Miks ma pean kiirustama ja selle üle õnnetu olema? Miks? Miks? Miks?
Viskan oma mõtted nüüd päeva algusesse. Tead, mismoodi ma alustan selle aasta igat päeva? Sellega, et tõusen ja ütlen endale: ma olen õnnelik ja ma armastan. Ma olen õnnelik - ma kuulen, ma näen, ma tunnen, ma liigun ja ma olen... Ma saan ise endaga toime. Olen õnnelik, et mul on unistused ja naerud, nutud, mul on mu pere, mu sõbrad, on Hiiumaa, on rahustav ja imekena auraga kodu. Mul on nii-nii palju! Ja siis armastus, mis on sügaval mu sees ja mis ometigi on hakanud enda ümbert müüri murendama. Nagu väike tugev taim, mis kasvada tahab ja unistab juba igavese õie kandmisest. Oota pisuke veel. Ma olen küll valmis, natuke veel vaid... Ma armastan ja seda on nii ütlemata rõõm öelda - tore kirjutada ka - ja tunda, ja kogeda ning mis peamine - jagada. Ma jagan oma armastust. Annan ära küsimata, palumata, paitan selle pisukese armastusega bussis eesitujaid, tänaval tõtlejaid, tööl kõõrdivaatajaid, koera, kes kodu otsides mööda tänavat sörgib. Vaatan ja annan ennast ära. Selleks, et seda tunnet endas uuesti leida.
Eile kutsus kolleeg: "Lähme ära, lähme Eestist kuueks kuuks ära. Lähme Sinna! Lähme teeme endile tõelise restardi. Lähme otsime endid üles." Nii emotsionaalne ja külluslik kutse.
Ma tardusin. Pole sellist mõtet väga endale ligi lasknud, et kohe kaugele-kaugele ära.
Kui saaks, siis otsemaid, oleksin tahtnud öelda. Aga siis nahistas mind mu panga-mina: kodu, kes kodu eest maksab?
Maha müüa? Pojale elamine osta? Enda asjad seljakotti ja start! Oooooh, kuidas ma tegelikult tahakasin...
Kes teab, võib-olla järgmine nädal, või veebruaris...
Igatahes on see nagu elektripirn pildi vasakul ülemises nurgas, mille hõõgniit aeg-ajalt heledamalt hõõguma lööb, siis tuhmimalt. Aga ta põleb! Ja mul on see pirn seal olemas, et ma saan sellele kui võimalusele mõelda. Kui oleks kirjastus, kes Sealt reisikirja sooviks ja avanssigi maksaks, poleks probleemi.
Nii, ma olen nüüd vähemalt midagi teinud, et unistus täituma võiks hakata: olen teda mõttega toitnud ja tutvustanud. Nüüd siis ootame vastusammu. Ja siis edasi.
Teisest küljest on mu Paradiisi-Hiiumaa ju ka koht, kus saab eluakut täita: keskkond teine, inimesed teised, tõeliselt elav loodus, mu salakoht ja merenurk...
Tegelikult taandub ju kõik lihtsalt sellele, et tuleb olla õnnelik. Avatud meel ja siiras rõõm - nende kahega käsikäes kõndides on kauged kohad otse su ees.
Võibolla on mu ülesandeks olla see, kes aitab täituda teiste unistustel? See meeldiks mulle isegi väga.
Hm, mõtlen. Panen oma rüpeka-poisi nüüd kinni ja taastan endas selle, kelle ma õhtul töölaua taha kaotasin.
Ja ma - armastan! ♥♥♥
Kommentaarid
Postita kommentaar