Riskida või mitte?
Usun, et enamikel meist on tulnud kõhtupidi seista sellise tegelasega, keda kutsume Riskiks. Ta on tegelikult su pidev kaaslane. Kuigi teda pole pidevalt silme all, ootab ta sind kas nurga taga või ehmatab oma äkilise tulekuga.
Niisiis Risk.
Pööre selja taha, lähiminevikku. Minu Riskid: kahtlemata on suurima kaaluga kodulaen, mida tuleb maksata praeguse määratluse järgi tulevikus pensionist. Olgu siinkohal kohe ka mainitud - see asi ei lähe niikaugele - ma lihtsalt tean, moel mingil, mingi sisehääl - seesama, kes mind tõukas ära otsustama, on andud kindla teadmise, et ma saan selle olemasolu endale lubada ja kõik laabub.
Edasi tuleb ribu-rada-pidi väiksemaid riskinuppe: risk töö kaotada - see kasvas, kui otsustasin asuda töö kõrvalt õppima. Kolm päeva kuus puhast rõõmu ja keskkonnavahetus on seda riski väärt. Lisaks tuleb sealt palju kirjum ja avaram maailmapilt ja teadmised, mida praegune töö ei võimalda kuskilt otsapidi saada.
Risk teha teadlikult haiget. Rsk usaldada usaldamatut. Risk kaotada.
Riskida on tore tegelikult. Sa astud sammu tundmatusse ja siis lased asjadel lihtsalt minna. Samas sul on mingi kontroll ka asjade käigu üle. Riskimine õpetab ja tagab enesekindluse, julguse olla sina ise ja see on nii tore! Selg sirge on palju lihtsam vaadata otsa asjadele, mis ei kulge nii nagu sulle tundub, et peaks. Öeldakse, et kogu elu on su enda suhtumiste ja mõtlemiste resultaat. Vahel ma mõtlen, et kas see nii ikka on. Üritad kõiges väest mõtlemist muuta, aga keha dikteerib oma lugu. Mõne inimese juures tajun füüsiliselt, kuidas ei soovi temaga ruumi jagada. Teiesega vastupidi - tahan teda võimalikult enda lähedale, sest ta on "minu inimene". Me oleme nagu energiakogumid oma miinus- ja plusspoolega ning muudkui tõmbame-tõukume. Moodustame kummalisi kogumeid, kus tõmme on ühiselt suurem või tõukavam. Ausalt, ma olen vahel nagu patarei "+" pool, mis tahab sobituda "-" pessa. Ja ma ei ole nõus muutuma kehvemaks. Ei, kui muutuda, siis ainult paremaks.
Risk on see, mis su turvalisest paadist esialgu logisevale parvele pillutab. Ja kui mingi hetk tajud, et sellest lauajupist on hoopis kena kruiisitar saanud, on "jalad-maast-lahti" tunne - risk oli seda väärt.
Iga risk on. Ka see, mis sunnib sind vägisi põlvili, on su enda kasu - sinu teadmiste tund, oskuste lihvimise aeg on alanud.
Minu Risk annab märku tavaliselt nii - kõht kisub seespool kokku, sest ma ei suuda kohe jagu saada hirmust - et kui selle sammu astun, mis siis saab? Kas minu võetud risk on ainult mind mõjutav, või haarab ta oma kummalisse embusesse ka mu lähedased? See peab minu jaoks olema selge - see lati kõrgus on oluline teada. Hm, tavaliselt on see nagu mingi kõrgushüpe udus: sa võtad hoogu ja hüppad, teadmata kõrgust, oletad lihtsalt, ja teadmata, kas seal kuskil maandumiseks matt on või mitte.
Mõnda riski valmistad kaua ette - teed eeltööd, siis võtad hoogu ja ... miski sunnib stoppama. Uuesti. Ja veel uuesti. Kuni ükskord teed selle lihtsalt ära.
Tehtut ei tohi kahetseda. On nii nagu on.
Mulle meeldivad need inimesed, kes julgevad riskida, isegi need, kes arutult riske võtavad - neis on loomingulisust ja vabadust, nende ellu suhtumine on kirkam ja silmad säravad nööpidena. Nad tõmbavad mind enda poole ja ma tahan olla üks neist. Freelancer ja vaba hing.
Seega, Risk, sa oled teretulnud ja pole vaja nuka taga oodata - olen valmis.
Niisiis Risk.
Pööre selja taha, lähiminevikku. Minu Riskid: kahtlemata on suurima kaaluga kodulaen, mida tuleb maksata praeguse määratluse järgi tulevikus pensionist. Olgu siinkohal kohe ka mainitud - see asi ei lähe niikaugele - ma lihtsalt tean, moel mingil, mingi sisehääl - seesama, kes mind tõukas ära otsustama, on andud kindla teadmise, et ma saan selle olemasolu endale lubada ja kõik laabub.
Edasi tuleb ribu-rada-pidi väiksemaid riskinuppe: risk töö kaotada - see kasvas, kui otsustasin asuda töö kõrvalt õppima. Kolm päeva kuus puhast rõõmu ja keskkonnavahetus on seda riski väärt. Lisaks tuleb sealt palju kirjum ja avaram maailmapilt ja teadmised, mida praegune töö ei võimalda kuskilt otsapidi saada.
Risk teha teadlikult haiget. Rsk usaldada usaldamatut. Risk kaotada.
Riskida on tore tegelikult. Sa astud sammu tundmatusse ja siis lased asjadel lihtsalt minna. Samas sul on mingi kontroll ka asjade käigu üle. Riskimine õpetab ja tagab enesekindluse, julguse olla sina ise ja see on nii tore! Selg sirge on palju lihtsam vaadata otsa asjadele, mis ei kulge nii nagu sulle tundub, et peaks. Öeldakse, et kogu elu on su enda suhtumiste ja mõtlemiste resultaat. Vahel ma mõtlen, et kas see nii ikka on. Üritad kõiges väest mõtlemist muuta, aga keha dikteerib oma lugu. Mõne inimese juures tajun füüsiliselt, kuidas ei soovi temaga ruumi jagada. Teiesega vastupidi - tahan teda võimalikult enda lähedale, sest ta on "minu inimene". Me oleme nagu energiakogumid oma miinus- ja plusspoolega ning muudkui tõmbame-tõukume. Moodustame kummalisi kogumeid, kus tõmme on ühiselt suurem või tõukavam. Ausalt, ma olen vahel nagu patarei "+" pool, mis tahab sobituda "-" pessa. Ja ma ei ole nõus muutuma kehvemaks. Ei, kui muutuda, siis ainult paremaks.
Risk on see, mis su turvalisest paadist esialgu logisevale parvele pillutab. Ja kui mingi hetk tajud, et sellest lauajupist on hoopis kena kruiisitar saanud, on "jalad-maast-lahti" tunne - risk oli seda väärt.
Iga risk on. Ka see, mis sunnib sind vägisi põlvili, on su enda kasu - sinu teadmiste tund, oskuste lihvimise aeg on alanud.
Minu Risk annab märku tavaliselt nii - kõht kisub seespool kokku, sest ma ei suuda kohe jagu saada hirmust - et kui selle sammu astun, mis siis saab? Kas minu võetud risk on ainult mind mõjutav, või haarab ta oma kummalisse embusesse ka mu lähedased? See peab minu jaoks olema selge - see lati kõrgus on oluline teada. Hm, tavaliselt on see nagu mingi kõrgushüpe udus: sa võtad hoogu ja hüppad, teadmata kõrgust, oletad lihtsalt, ja teadmata, kas seal kuskil maandumiseks matt on või mitte.
Mõnda riski valmistad kaua ette - teed eeltööd, siis võtad hoogu ja ... miski sunnib stoppama. Uuesti. Ja veel uuesti. Kuni ükskord teed selle lihtsalt ära.
Tehtut ei tohi kahetseda. On nii nagu on.
Mulle meeldivad need inimesed, kes julgevad riskida, isegi need, kes arutult riske võtavad - neis on loomingulisust ja vabadust, nende ellu suhtumine on kirkam ja silmad säravad nööpidena. Nad tõmbavad mind enda poole ja ma tahan olla üks neist. Freelancer ja vaba hing.
Seega, Risk, sa oled teretulnud ja pole vaja nuka taga oodata - olen valmis.
Kommentaarid
Postita kommentaar