Nii külm. Nii. Külm.

Kakaokruus, mille lõhnav sisu magnetina enda poole tõmbab, pelutab vaikselt akana taga aimuvaid külmakraade.
Tulikuum on veel, nii et rüübates saab keeleots kareda pinna. Aga hea on ka.
Pühapäeva õhtused toimetused on enam jaolt tehtud ja hetk on täitsa enda oma.
Käre on õues ja enda sees on lumevaikus. Hing jäätub ja kõliseb kui tuulekell, kui miskit vastu puutub.

Mu maalimise meditasioon sai uue dimensiooni - tupsutamise meditatsioon. Koridor on nüüd tormihall ja täitsa minulik. Selline, et kui ma seda vaatan, tuleb muie suunurka ja konstanteerin, et selline, siis selline.

Sõbrannal kohutav hambavalu - ta on varsti täitsa valuvaigistite sõltlane. Ütleb,et parem on ta sajakilone kui sellise valuga elama peab. Aga sajakilostele ümber mahtuvad riided on nii koledad latakad ja lohvakad ju! Ma ikka ei taha olla nii suur ja hambavalu vastu otsin tee kasvõi pimesilmi hambaarsti juurde. Igatahes saab see sõbranna Aasta (Valu)Kannataja tiitli. Valutamine algas mu meelest juba keset suve ja käib vahelduva eduga nüüd juba uues aastas edasi. Milline tõhus tervishoiusüsteem meil on - igakuiselt maksame, aga abi ei saa. Ma muutun kurjaks.

Öeldakse, et hingevalu on valu, mille rohi on ainult aeg. Kas hingevalu ja südamevalu on üks ja sama asi?

Hinge kodu on keha. Hing suhtleb kehaga läbi südame, seega on hingevalu ja südamevalu üks. Lihtsalt me aeg ajalt viitame rohkem kord ühele või teisele, parasjagu sinna, kus valu tunneme. Hingevalu ravimine? Palsamina mõjub, või on õigem öelda, et tuimestina on hea sõber. See, kes laseb sul nutta ja kirub ning nutab kaasa, kes trööstib kui vaja ja tõttab punamütsikesena su juurde abipaketiga, kuhu kuuluvad šokolaad, Vana-Tallinn, natuke rosinaid, küünlajupp...
Aga tõsi ta on - Aeg on tableti nimi. Kohe ei mõju, pigem pikaaegse toimega.

Selline valulik blogipostitus tuli. Külma ilma kurvad mõtted. Kuigi ma pole üldse kurb.
Hoopis otsusekindel ja klaar oma sihis. Nii on!