Esimene päev
Et esimene päev Sulle avada, pean ma kõige pealt ära lõpetama viimase.
Hiiumaa oli ootel. Tilluke taevaluuk rebenes parajalt nii suureks, et valas valitud valgust sellele maagilisele maakillule keset merd. Valgus võimendas hetkelummust, otsekui sularahu oleks voolanud mu sisse. Seisin ja närisin alumist huult. Ei, mul ei olnud sellist teadmist nagu oleksin koju jõudnud. Pigem selline tunne, et nüüd ma olen kohal. Kohal seal, kus saab ennast kohal olevana tunda.
Sõidame Heltermaalt suundudes Käina poole.Taevas hakkab puistama lund. Täitsa tihedat ja tõelist. Tuisu moodi ja kergelt nahutavat lumekardinat. Kassarisse jõudes on lumevaip maas ja majake on nagu tõeline päkapiku tareke. Eemalseisvast saunamaja korstnast näen taeva poole teed rajavat suitsusaba. Lumi, saun, sõbrad, aasta viimane päev... Polegi midagi rohkemat vaja.
Toanurgas on pisut rääbak kadakaoks otsapidi purgis. Pisut peljates oma okkalist ja paljastatud olekut ei pööra me talle suuremat tähelepanu ja kommipaberitega ei ehi ka, sest kommidel pole lihtsalt pabereid ümber. Seisab ja piilub ukse tagant. Ja me ei lase sellest endid häirida.
Lõkke tegu.
Lõkke tegemine on ikka täitsa tegemine. Tunniajane tegu. Oksad on kaetult oodanud pea terve sügise. Paneme ohtralt pappi, meelitame loitsuga, vehime allesjäänud papitükkidega tuult, puhume silmad punni, tammume-tatsame ümber lõkke ja vannume, kuratlikult ja mahlakate roppustega. Mõnuga. Hinge põhjast ja naeruga manades. Naiste tants ümber lõkke. Taamal, grillpannil valmivad grillvorstid (pea see jaan siis jälle pole) särisevad ja lõhnavad suve järgi. Ning siis see lõke käivitub. Leegid limpsavad algul pisut võõristades, aga siis aina suurima lustiga männi- ja kadakaoksi. Maitseb ja pisut liiga ahnelt, nagu korraga kõike saada ihalev oranž leegipusa. Tegu tehtud. Liigume tuppa vorste ja rummi manustama.
Vorst mekib hea ja kõik muu kaasatoodud kraam muidugi ka.
Siis tuleb saun.
Saun on kuiv ja kuum. Istume porgandpaljatena laval ja arutame ilmaasju: mehed, pekid, lapsed, töö, mehed, mehed. Ka seda, et suveks vähendame matrjoškade mõõtu ja mahume üksteise sisse siis ka ära. Lonksame rummi ja naerame ja oleme vabad. Paljad ja vabad nümfid. Nii kuum on, et avame ukse. Ja siis vau! Õues langeb laia lund. Leilikuum ihu ja helbekülm õhk. Imeline, harras ja raatsimatus seda hetke minevikku jätta.
Jään sauna viimaseks. Kuulan oma mõtteid ja naudin seda ümbritsevat vaikust. Saunaahi krabiseb tagasihoidlikult. Meenub muinasjutt, kuidas vaeslaps jäi laupäeva õhtul üksi sauna ja kuidas siis Põrguemand tuli ukse taha tüdrukut oma sarvisele pojale naiseks nõutama ning kuidas vaeslaps sai õpetust kõiki esemeid üksiti küsida. Panen tükk-tüki haaval riidesse ja avan ukse - seal pole mitte kedagi. Hm.
Tulek
Toas laotab väsimus oma tiibu. Viimane tund suisa roomab. Muide, kella keerasime suisa kaks korda - kõigepealt ta jäi lihtsalt seisma ja siis sai pisut, oma kolmveerand tundi, kell ette keeratud. Rumm ei hakka enam pähe. Vaatame rikkujaid ja parodeerijaid silmad vidus nagu vanadel hiinlastel. Siis on viimased minutid, avatud šampus, oma õue raketipaugud ja silmadele ilu ning kaugemate kohtade õnnelikku sõjalõppu kuulutav kõmin. Vahva on ja tore. Ootame mehise kõlaga uue aasta soovimist ja siis soovime seda uut omavahel ka. Telefonid piiksuvad. Küünlad põlevad. Uni poeb sügavamale kui silma.
Esimene päev
Hommik on hele. Lumine. Imeilus. Harras. Vaikne.
Seisan risttee peal ja lihtsalt kuulan, kuidas vaikus väljas on mõjuvam kui mu sees. Ma olen muinasjutus. Nõiduslikult imelises ja ilusas. See jutt edasi saabki ainult ilus olla, sest päike on nii rõõmus ja süütab mu meeled samuti rõõmuga. Toetan end vastu männitüve ja olen üks sellega, mis ma varem olen olnud.
Lahkumine on rahulik. Teadmine, et see pole viimane käik ja sedakorda oli sellist saaresutsu vaja, on meeled täitnud rahu ja omamoodi pisukese ootusärevusega. Tee linna on suurepärane lumiste ja valvel puude vahel, jäälibedal sõiduteel. Kohati on udu. Kohati on udu liiga palju. Sõidan nagu seina sisse - kaasaegne Alice kihutab peeglitagusesse maailma punase Volvoga.
Tiskre, kus õitsevad roosad roosid. Midagi siin maailmas peab natuke napakas ka olema.
Napakas, vaimukas ja ülimalt lahe.
Mis nüüd siis? Ei midagi, lihtsalt õnnelik.
Suurepärast uut kahteteist kuud ja armastust!
Hiiumaa oli ootel. Tilluke taevaluuk rebenes parajalt nii suureks, et valas valitud valgust sellele maagilisele maakillule keset merd. Valgus võimendas hetkelummust, otsekui sularahu oleks voolanud mu sisse. Seisin ja närisin alumist huult. Ei, mul ei olnud sellist teadmist nagu oleksin koju jõudnud. Pigem selline tunne, et nüüd ma olen kohal. Kohal seal, kus saab ennast kohal olevana tunda.
Sõidame Heltermaalt suundudes Käina poole.Taevas hakkab puistama lund. Täitsa tihedat ja tõelist. Tuisu moodi ja kergelt nahutavat lumekardinat. Kassarisse jõudes on lumevaip maas ja majake on nagu tõeline päkapiku tareke. Eemalseisvast saunamaja korstnast näen taeva poole teed rajavat suitsusaba. Lumi, saun, sõbrad, aasta viimane päev... Polegi midagi rohkemat vaja.
Toanurgas on pisut rääbak kadakaoks otsapidi purgis. Pisut peljates oma okkalist ja paljastatud olekut ei pööra me talle suuremat tähelepanu ja kommipaberitega ei ehi ka, sest kommidel pole lihtsalt pabereid ümber. Seisab ja piilub ukse tagant. Ja me ei lase sellest endid häirida.
Lõkke tegu.
Lõkke tegemine on ikka täitsa tegemine. Tunniajane tegu. Oksad on kaetult oodanud pea terve sügise. Paneme ohtralt pappi, meelitame loitsuga, vehime allesjäänud papitükkidega tuult, puhume silmad punni, tammume-tatsame ümber lõkke ja vannume, kuratlikult ja mahlakate roppustega. Mõnuga. Hinge põhjast ja naeruga manades. Naiste tants ümber lõkke. Taamal, grillpannil valmivad grillvorstid (pea see jaan siis jälle pole) särisevad ja lõhnavad suve järgi. Ning siis see lõke käivitub. Leegid limpsavad algul pisut võõristades, aga siis aina suurima lustiga männi- ja kadakaoksi. Maitseb ja pisut liiga ahnelt, nagu korraga kõike saada ihalev oranž leegipusa. Tegu tehtud. Liigume tuppa vorste ja rummi manustama.
Vorst mekib hea ja kõik muu kaasatoodud kraam muidugi ka.
Siis tuleb saun.
Saun on kuiv ja kuum. Istume porgandpaljatena laval ja arutame ilmaasju: mehed, pekid, lapsed, töö, mehed, mehed. Ka seda, et suveks vähendame matrjoškade mõõtu ja mahume üksteise sisse siis ka ära. Lonksame rummi ja naerame ja oleme vabad. Paljad ja vabad nümfid. Nii kuum on, et avame ukse. Ja siis vau! Õues langeb laia lund. Leilikuum ihu ja helbekülm õhk. Imeline, harras ja raatsimatus seda hetke minevikku jätta.
Jään sauna viimaseks. Kuulan oma mõtteid ja naudin seda ümbritsevat vaikust. Saunaahi krabiseb tagasihoidlikult. Meenub muinasjutt, kuidas vaeslaps jäi laupäeva õhtul üksi sauna ja kuidas siis Põrguemand tuli ukse taha tüdrukut oma sarvisele pojale naiseks nõutama ning kuidas vaeslaps sai õpetust kõiki esemeid üksiti küsida. Panen tükk-tüki haaval riidesse ja avan ukse - seal pole mitte kedagi. Hm.
Tulek
Toas laotab väsimus oma tiibu. Viimane tund suisa roomab. Muide, kella keerasime suisa kaks korda - kõigepealt ta jäi lihtsalt seisma ja siis sai pisut, oma kolmveerand tundi, kell ette keeratud. Rumm ei hakka enam pähe. Vaatame rikkujaid ja parodeerijaid silmad vidus nagu vanadel hiinlastel. Siis on viimased minutid, avatud šampus, oma õue raketipaugud ja silmadele ilu ning kaugemate kohtade õnnelikku sõjalõppu kuulutav kõmin. Vahva on ja tore. Ootame mehise kõlaga uue aasta soovimist ja siis soovime seda uut omavahel ka. Telefonid piiksuvad. Küünlad põlevad. Uni poeb sügavamale kui silma.
Esimene päev
Hommik on hele. Lumine. Imeilus. Harras. Vaikne.
Seisan risttee peal ja lihtsalt kuulan, kuidas vaikus väljas on mõjuvam kui mu sees. Ma olen muinasjutus. Nõiduslikult imelises ja ilusas. See jutt edasi saabki ainult ilus olla, sest päike on nii rõõmus ja süütab mu meeled samuti rõõmuga. Toetan end vastu männitüve ja olen üks sellega, mis ma varem olen olnud.
Lahkumine on rahulik. Teadmine, et see pole viimane käik ja sedakorda oli sellist saaresutsu vaja, on meeled täitnud rahu ja omamoodi pisukese ootusärevusega. Tee linna on suurepärane lumiste ja valvel puude vahel, jäälibedal sõiduteel. Kohati on udu. Kohati on udu liiga palju. Sõidan nagu seina sisse - kaasaegne Alice kihutab peeglitagusesse maailma punase Volvoga.
Tiskre, kus õitsevad roosad roosid. Midagi siin maailmas peab natuke napakas ka olema.
Napakas, vaimukas ja ülimalt lahe.
Mis nüüd siis? Ei midagi, lihtsalt õnnelik.
Suurepärast uut kahteteist kuud ja armastust!
Kommentaarid
Postita kommentaar