Jube unine päev
Ärkasin kolmpäeva väsinuna. Klõpsasin kinni oma mobiil-ärataja ja nühkisin põsega patja edasi. Ma tahan magada... Lõplikult välja magada. Kohusetunne on ärksam ja sunnib siiski teki-padja suhtest eemalduma. Poen siis hädisena pimedasse tuppa. Parem jalg enne, siis vasak. Klõps! ja Skyplus pühib vaikusel kardinad eest. Peeglile - tere tips! ja unustades end oma peegelsilmadesse, meenub mulle äsja nähtud unenägu. Millegipärast turnisin koos täiskasvanud pojaga mööda imelikku käänulist kaid, mille ääres õõtsusid purjekad. Järgmine stseen oli Hiiumaal (ma järgmisel nädalal sinna mõneks ajaks), kus üks noormees - ma pole elusast peast teda näinud, aga tema olemasolust olen teadlik - tutvustas mulle uut palkmaja: kahekordne, mingid nari moodi voodid olid seal ja... ma mäletan end ütlevat, et mulle see meeldib, aga ma tahan teise majja, sauna...
Kust see alateadvus neid asju välja tõmbab, ah? Nagu mustkunstnik kübarast kõrvupidi küülikuid. Seob mingid suvalised inimesed, meeldimised, sõnad, ebameeldivad seigad ühte totrasse puntrasse kokku ja voi-la! näe unes!
Ma näen und päris tihti - pea iga öö, aga kõik ei püsi meeles. On hommikuid kui ärgata tuleb mossis moega, sest uni, selle asemel, et mu kehal lasta välja puhata ja ajutegevusel madalal sagedusel end defragmentida, on olnud häiriv ja lõppenud kohal, mille reaalsus on suisa kombatav. Prrr!
Milleks? Mida see ülim mina mulle teada tahab anda? Hm, ma ei ole ju veel nii vaimne, et seda keelt mõista, sümboleid tunda. Minu soov on end välja puhata ja energiaga uueks päevaks täita. Aga tema toob mingid vanad suhted ja imeilusad kohad esile. Õrritab? Võib-olla.
Tänu sellel vilkale ööunele tunnen end terve päev zombina. Kohvi pole ka manustanud (mis iseenesest on pluss, sest kohv väljutab organismist seda vähest rauda, mis mul seal veel alles on). Nii et täitsa tiksumise tunne on, silm hall, mõte nagu aeglane viini valss. Arvutiekraan on hele ja püüab silmatera tähelepanu. Fokusseerin end ja üritan sassimagatud mõtted jonksu saada.
Kell tonkab, et pool päeva on veel alles, enne kui voodi manu tagasi saab.
Haigutan.
Haigutan.
Haigutan.
Kust see alateadvus neid asju välja tõmbab, ah? Nagu mustkunstnik kübarast kõrvupidi küülikuid. Seob mingid suvalised inimesed, meeldimised, sõnad, ebameeldivad seigad ühte totrasse puntrasse kokku ja voi-la! näe unes!
Ma näen und päris tihti - pea iga öö, aga kõik ei püsi meeles. On hommikuid kui ärgata tuleb mossis moega, sest uni, selle asemel, et mu kehal lasta välja puhata ja ajutegevusel madalal sagedusel end defragmentida, on olnud häiriv ja lõppenud kohal, mille reaalsus on suisa kombatav. Prrr!
Milleks? Mida see ülim mina mulle teada tahab anda? Hm, ma ei ole ju veel nii vaimne, et seda keelt mõista, sümboleid tunda. Minu soov on end välja puhata ja energiaga uueks päevaks täita. Aga tema toob mingid vanad suhted ja imeilusad kohad esile. Õrritab? Võib-olla.
Tänu sellel vilkale ööunele tunnen end terve päev zombina. Kohvi pole ka manustanud (mis iseenesest on pluss, sest kohv väljutab organismist seda vähest rauda, mis mul seal veel alles on). Nii et täitsa tiksumise tunne on, silm hall, mõte nagu aeglane viini valss. Arvutiekraan on hele ja püüab silmatera tähelepanu. Fokusseerin end ja üritan sassimagatud mõtted jonksu saada.
Kell tonkab, et pool päeva on veel alles, enne kui voodi manu tagasi saab.
Haigutan.
Haigutan.
Haigutan.
Kommentaarid
Postita kommentaar