Lumeline laupäev
Imemõnus on ärgata valgesse hommikusse: tuba on valge, sest kell on palju (ja ma ei ehmata end sellega, et olen sisse maganud) ja sellepärast, et õues lumab! Palju-palju valget lund. Sadades kord mõnusa ja laia laugja hooga, siis pisut peenemat lumepudi kiires tempos. Terrass on lume all ja auto ka. Ja mul pole lumelabidat.
Seega vaatan aknast pealt, kuidas naabrid toimetavad oma autode ümber, lapsed müravad nagu väiksed koerakutsikad, kuidas hooldusfirma tuleb oma sahaga ja lükkab hoonepargi sõidutee lahti.
Esimene ost poenimekirja: labidas.
Ärkan päriselt siis, kui kohv (ja ainult üks tass päevas!) on makku jõudnud ja mingi kerge eine ka. Tea, kas hakkan koristama või lähen tööle (ja-aa - lugesid õieti - kui tähtajad seatakse "kohe eile on tarvis" ja olenemata sinu ponnistusest - kõik ei pea tähtaegadest kinni + see, et tahaks hirmsasti konsulteerida, aga kellelgi pole aega, et süveneda, saati siis kuulata - tegelikult, no mis siis saab, kui ei saa nii nagu nõutud? mitte midagi! vb mõni jäine pilk ja hall kõrvaljutt, aga selge on, et palju tähtsam kui ajapunktid, on see, mis on sinuga, mis sind toetab ja hoiab. See, kes sa inimesena oled.)? Hakkan kraamima. Alustan köögist ja puhastan oma söögitegemise nurka. Eile lisandus siia üks mõnus suur ahjupott - ma juba valin retsepti, mida saaksin selles teha, ja kaks kena magustoidupokaali. Panen need peitu ja nühin pliidiplaadi läikima, kraanikausi hõbedaseks ja sorteerin ära nõud.
Korjan kokku punased kuulid ja viin nad panipaika ootama järgmist jõulu. Panipaigas on ratas lontis olekus. Noh, rattasõiduni läheb nüüd üsna mitu kuud. Enne tuleb uisud rõõmsaks teha. Peab vist P esmaspäeval helistama - kas tuleb teine mulle uisuraamiks?
Vean välja oma punase tolmuimeja. Pistan otsiku elektriauku ja --- o-ooh! teeb tolmuimeja. Kõik. Katsetan veel korra. Nüüd enam ei tule ohet ka. Mu tolmuimeja jättis mu maha! Just nüüd, kui mul teda hirmsasti on vaja. No mis siis ikka. Panen ta esialgu oma kohale tagasi - ehk mul ikka veab mõne elektri-sõrmelise mehega, kes asjad tööle oskab meelitada. Võtan harja ja teen ümisedes korterile tiiru peale. Kust see liiv saab tulla? Aru ma'i saa. Edasi läheb lemmik CD mängijasse ja tuleb niiske mopi kord. Lund muudkui tuleb ja tuleb. Lumeveski on arust ära.
Ühte teise ostunimekirja tuleb märkida "uus tolmuimeja."
Peale moppi on tolmulapi kord. Aknalauad puhtad, raamaturiiul ka - ma pean tõesti uue raamaturiiuli peale mõtlema hakkama. Mul on isegi visioon, millist soovin ja mis toanurka hästi passib. Kaminapealne - peab tamiili ostma ja selle toreda vaasi üles riputama, mis sõbranna kinkis. Edasi teeb teine tolmulapp ja küürimishari vannitoas tiire ja siis löön läikima elamise peeglisilmad. Igatahes on nende pilk nüüd palju ingellikum kui enne. Muah!
Elamine puhas ja õdus, on lillede poputamise tund. Jõulukaktus läheb kraanikausi spa-sse. Räägin temaga asjalikult ja pärin, et kas-siis-ehk-jälle sõbrapäevaks mõne roosa, pisut noku moodi õit ka näha saab? Helksiine on oma mättamütsis õnnelik ja naudib kõrvaloleva küünla imetlust. Orhideel on 12 imeilusat õit ja ta rõõmustab väga mu meelt. Kaktust ei tohi segada - ta magab praegu ja ma lasen tal seda segamatult teha. Galanhoe kolmikust on saanud duo - üks lihtsalt otustas, et tema aeg on ümber ja lihtsalt kuivas ära. Draakonipuu, noh, puu on palju öeldud, on tõsises kasvuhoos ja ma piserdan ta lehti ning kiidan kasvu takka. Siis veel üks nimetu lill - ta arvab, et tahab väetist. Lubasin, et mõtlen sellele. Viimaseks mu murelill difenbaahia. Jaa, õitega suutis mind tõeliselt üllatada, aga abameeldivalt ka, sest uutel lehtedel emapuu kõrval, on lehetäid. Neid ma siis pritsisin mürgiga ohtralt ja tigedalt. Vaatame nädala pärast, kes peale jäi.
Nüüd on pesumasina kord. Pesumasin on hoos. Matsutab ja lutsutab ning tulemuseks on puhta pesu pusa.
Peale pesumasinat tuleb... hm, käsitöö? Ei. Raamat? Ei. Ma teen hoopis leiba. Panen vajaminevad ained valmis, mõõdan-doseerin vajalikud kogused ja segan kokku. Kogu mass läheb kerkima ja küpsema. Lõhna tunned? Mina tunnen!
Ja vot nüüd tuleb arvuti kord.
FB, hot.ee, Skype - kokkuvõte: Kaia võitis. Vägev! Keegi on laikinud mu kilde - tore, kui kellelegi veel korda läheb. Skype kaudu saadan sõbrannale sõnumi. Postkasti loen tühjaks.
Blogi kord. Praegune hetk. Ma olen õnnelik ja ma ei muretse enam täna töö pärast. See rahulolematus läks kraamides üle. Ja küpseva leiva lõhn on nagu sõõm suvist õhku valge lume raamistuses.
Õhtu tuleb kodust eemal, aga mis sest. Sõprade ring ja kirg teha koos asju on nii väärtuslik aeg, et kodu teab ja saadab mu minekule.
Ja kui ma naasen, on mul lumelabidas terrassil.
Seega vaatan aknast pealt, kuidas naabrid toimetavad oma autode ümber, lapsed müravad nagu väiksed koerakutsikad, kuidas hooldusfirma tuleb oma sahaga ja lükkab hoonepargi sõidutee lahti.
Esimene ost poenimekirja: labidas.
Ärkan päriselt siis, kui kohv (ja ainult üks tass päevas!) on makku jõudnud ja mingi kerge eine ka. Tea, kas hakkan koristama või lähen tööle (ja-aa - lugesid õieti - kui tähtajad seatakse "kohe eile on tarvis" ja olenemata sinu ponnistusest - kõik ei pea tähtaegadest kinni + see, et tahaks hirmsasti konsulteerida, aga kellelgi pole aega, et süveneda, saati siis kuulata - tegelikult, no mis siis saab, kui ei saa nii nagu nõutud? mitte midagi! vb mõni jäine pilk ja hall kõrvaljutt, aga selge on, et palju tähtsam kui ajapunktid, on see, mis on sinuga, mis sind toetab ja hoiab. See, kes sa inimesena oled.)? Hakkan kraamima. Alustan köögist ja puhastan oma söögitegemise nurka. Eile lisandus siia üks mõnus suur ahjupott - ma juba valin retsepti, mida saaksin selles teha, ja kaks kena magustoidupokaali. Panen need peitu ja nühin pliidiplaadi läikima, kraanikausi hõbedaseks ja sorteerin ära nõud.
Korjan kokku punased kuulid ja viin nad panipaika ootama järgmist jõulu. Panipaigas on ratas lontis olekus. Noh, rattasõiduni läheb nüüd üsna mitu kuud. Enne tuleb uisud rõõmsaks teha. Peab vist P esmaspäeval helistama - kas tuleb teine mulle uisuraamiks?
Vean välja oma punase tolmuimeja. Pistan otsiku elektriauku ja --- o-ooh! teeb tolmuimeja. Kõik. Katsetan veel korra. Nüüd enam ei tule ohet ka. Mu tolmuimeja jättis mu maha! Just nüüd, kui mul teda hirmsasti on vaja. No mis siis ikka. Panen ta esialgu oma kohale tagasi - ehk mul ikka veab mõne elektri-sõrmelise mehega, kes asjad tööle oskab meelitada. Võtan harja ja teen ümisedes korterile tiiru peale. Kust see liiv saab tulla? Aru ma'i saa. Edasi läheb lemmik CD mängijasse ja tuleb niiske mopi kord. Lund muudkui tuleb ja tuleb. Lumeveski on arust ära.
Ühte teise ostunimekirja tuleb märkida "uus tolmuimeja."
Peale moppi on tolmulapi kord. Aknalauad puhtad, raamaturiiul ka - ma pean tõesti uue raamaturiiuli peale mõtlema hakkama. Mul on isegi visioon, millist soovin ja mis toanurka hästi passib. Kaminapealne - peab tamiili ostma ja selle toreda vaasi üles riputama, mis sõbranna kinkis. Edasi teeb teine tolmulapp ja küürimishari vannitoas tiire ja siis löön läikima elamise peeglisilmad. Igatahes on nende pilk nüüd palju ingellikum kui enne. Muah!
Elamine puhas ja õdus, on lillede poputamise tund. Jõulukaktus läheb kraanikausi spa-sse. Räägin temaga asjalikult ja pärin, et kas-siis-ehk-jälle sõbrapäevaks mõne roosa, pisut noku moodi õit ka näha saab? Helksiine on oma mättamütsis õnnelik ja naudib kõrvaloleva küünla imetlust. Orhideel on 12 imeilusat õit ja ta rõõmustab väga mu meelt. Kaktust ei tohi segada - ta magab praegu ja ma lasen tal seda segamatult teha. Galanhoe kolmikust on saanud duo - üks lihtsalt otustas, et tema aeg on ümber ja lihtsalt kuivas ära. Draakonipuu, noh, puu on palju öeldud, on tõsises kasvuhoos ja ma piserdan ta lehti ning kiidan kasvu takka. Siis veel üks nimetu lill - ta arvab, et tahab väetist. Lubasin, et mõtlen sellele. Viimaseks mu murelill difenbaahia. Jaa, õitega suutis mind tõeliselt üllatada, aga abameeldivalt ka, sest uutel lehtedel emapuu kõrval, on lehetäid. Neid ma siis pritsisin mürgiga ohtralt ja tigedalt. Vaatame nädala pärast, kes peale jäi.
Nüüd on pesumasina kord. Pesumasin on hoos. Matsutab ja lutsutab ning tulemuseks on puhta pesu pusa.
Peale pesumasinat tuleb... hm, käsitöö? Ei. Raamat? Ei. Ma teen hoopis leiba. Panen vajaminevad ained valmis, mõõdan-doseerin vajalikud kogused ja segan kokku. Kogu mass läheb kerkima ja küpsema. Lõhna tunned? Mina tunnen!
Ja vot nüüd tuleb arvuti kord.
FB, hot.ee, Skype - kokkuvõte: Kaia võitis. Vägev! Keegi on laikinud mu kilde - tore, kui kellelegi veel korda läheb. Skype kaudu saadan sõbrannale sõnumi. Postkasti loen tühjaks.
Blogi kord. Praegune hetk. Ma olen õnnelik ja ma ei muretse enam täna töö pärast. See rahulolematus läks kraamides üle. Ja küpseva leiva lõhn on nagu sõõm suvist õhku valge lume raamistuses.
Õhtu tuleb kodust eemal, aga mis sest. Sõprade ring ja kirg teha koos asju on nii väärtuslik aeg, et kodu teab ja saadab mu minekule.
Ja kui ma naasen, on mul lumelabidas terrassil.
Kommentaarid
Postita kommentaar