Pintsli-meditatsioon

Ommmm.... ma olen rahul, ommm.....
Tegelikult - no vot midagi läks nihu! Igatahes jäi loodetud värviefekt seinal saamata. Tulemus pidi olema merehall ja pisut hõbedat, aga nüüd on sellise varajase kurgi sisu tooni koridor. Kui nüüd järele mõelda, siis ma arvasin varem, et võiks seinad rõõmsat rohelist värvi maalida. Nii et merehall läks värskeks roheliseks üle nagu ma varasemalt olin plaaninud. Hele ja lahe.
Mis on tänapäeval tore? See, et värvi saab maha pesta kraaniveega ja ei pea kasutama vängelõhnalist lakibensiini ja veel, et see värv ei haise ega tee pintseldajat uimaseks. Ja kuivab loetud minutitega. Kokkuvõte värvimise meditatsioonist on see, et tuli see, mis tulema pidi.
Njah, nagu noor kevad astus tuppa. Visualiseerin kevadet noormehena, käes kimp lõhnavaid nartsisse.
Millal see kevad kohale jõuab?

Õu hämardub tasakene.
Olen oma lemmiknurgas diivanil (varsti on sellel kohal lohk, kui ma midagi ette ei võta), klaas punast veini ja rüpekas - mu aeglane sõber, kelle peale kord vihastan oma närvid krussi ja siis leebun nagu korts triikraua all.
Eile tegin algust järjekordse looga - mu muusa ja inspiratsioon on tuntavalt paastul olnud, nii et üle kahe lehe ma kirja ei saa. Tipin ja kustutan, tipin ja kustutan jälle. Aga vähemalt tuli algus, mis minu meelest on täitsa tore.
Heh, mul on varbaalaused hõbedased :). Ma olen nüüd hõbejalgne kirjaneitsi, kelle sõnad on umbsõlmes ja tunded toimetavad omatahtsi. Hormoonide kiige kõrge hoog.
Filmis elab ilus ja näideldud armastus, vahetan kanalit.

Omm, ma pean ühe korra veel rulliga seinad üle käima, ommmm.....
Heleroheline ommmm....