August

Mõnikord hoiab minevik ise asju kinni hoolimata püüdest need minna lasta. Nagu kleeppinnaga stend seinal, millel märksõnu kandvad värvilised sedelid - ikka need tuttavad, kulunud hetked lapsepõlvest, hetked enda kulgemisest läbi elu, iseendale otsa vaatamine vanadelt fotodelt, kus mõned pilgud kurku nöörivad, mõned suu naerma sunnivad... Katkised ja tundeküllased armastused kui erineva paksusega raamatud pooleldi täitunud riiulis. Raamatud,mida enam lugeda ei taha, aga sõrm peatub hetkeks, kui mööda nende selgi libistad, et tollega oli siis nii, temaga läks naa, või et sellel raamatul on epiloog kaduma läinud. Ära rebitud.
Sõnadeummik eluseinal.
August sillerdab kehutavalt läbi kardina ja ütleb, et vara on suve matta. Ega ma matagi. Lihtsalt kuidagi küpse on see aeg ja olemine. Rebid end minevikust vägisi lahti ja sunnid suuna otseks, hoolimata kompassi vilavast seierist. See ei tea ise ka, kuhu pöörab. Ega kujutagi ette, et elu suunaks navi: pööra nüüd vasakule, kahe kuu pärast pööra vasakule, minuti jooksul tee ümberpöörd. Restartida ei saa. Ei taha ka.
Muru on nii roheline, et rohelisem olla ei saagi. Värvid, lõhnad, tunded - otsekui ülevoolavalt külluslik piknikukorv.
Kohe rohuriba järel algab liivarand. Pehmed ja piirita päiksesoojad jäljed. Tuul puhub lõhnadest paksu õhu laiali, tuues hingamisse klaarsust ja jättes huulile soolase maigu.
Soe ja selge on see päev.