Kas vallalisus on diagnoos, probleem või lihtsalt seisund?
Ma olen vallaline. Enda meelest ilus, erk, pealt neljakümnene ja igati avatud siduvaks suhteks vastaspoolega. Isegi kõik mu tšakrad peaksid hetkel õiges suunas tiirlema-pöörlema ja tinisema. Nagu pisikesed lokaatorid, mis peaks peilima välja suuna, kus siis mu ainuõige saatusekaaslane mind avakäsi ootab. Vahel ma tunnen, et need lokaatorid ei tee koostööd ja keerutavad niisama. Või siis ehk see unelma mees ei ootagi mind avatud kätega nagu Kaarli kiriku altarimaal, jälgides valvsal pilgul iga su kirikus tehtud sammu? Võib-olla on tal parasjagu käed täis? Ostukotte, või siis prinki ilusat ja alla neljakümneaastat ihu? Avvvv! Valus, eks ju?
Ma ei saa oma lokaatoritele kindel olla. Vähemalt praegu mitte. Sestap, mis siin salata, üritan ise tegutseda ja seda müstilist Kedagi, kes kõik su soovid ükskord täidab, natuke aidata. Hm, ma kujutan vaimusilmas hästi ette seda pikka-pikka ja vonklevat järjekorda, mis viib soovide täitmise kiirgava aujärjeni. Igal järjekorras olijal on käes pikk nimekiri ja kui jõuab kätte tema kord, siis See Keegi loeb ju selle listi otsast lõpuni läbi, vaatab silma, ehk vestleb ka ja ütleb, mida kohe on võimalik saada, mida saab hiljem ja mida üldse ei saa. Kõik see võtab üüratult aega. Huvitav, kas ta kunagi ei väsi, või ehk siiski, loeb tülpinult ja aitab neid esmajärjekorras, kel tervis väga kehv või kes vajavad kohe kiirabi? Äkki ongi mitu saba? Näiteks neile, kel kohe on vaja abi anda; väikestele lastele; rasketele majandusprobleemide käes vaevlevatele ja siis, kuskil nurga taga, päris eraldi järjekord nelikümmend ja plus naisterahvastele, kel soovilisti esimene soov on enda kõrval näha hurmupartnerit, kes lahenda kõik ülejäänud listis olevad palved. Ma arvan, et ma olen sealt järjekorrast mitu korda ise ära tulnud, sest ikka tahaks soovikirja täiustada ja see venib pikemaks, siis jälle lühemaks, sest mõned soovid on minetanud aktuaalsuse, mõned aga lihtsalt iseenesest täide läinud. Siis alustan jälle seismist, kõige taga, saba lõpus. Ja see nelikümmend plus muudkui tiksub. Kärsitu nagu ma olen. Mis mu listis siis on? See, et ma unistan liivakollasestt majakesest aiaga ja mere ääres (ühte sellist nägin Rohuneemes) ja ma ei ela seal teps mitte üksi, vaid ikka niksis-naksis Brad Pitt'i torsot omava ja no vähemalt Johnny Deppi pilguga meela meesolevusega, kes toob hommikuti kohvi voodisse, on osav nii haamriga kui fileenoaga, teab autoasjandust ja oskab naist viia tippude tippu. Rääkimata siis meie ühistest reismistest, purjetamisest ja ... On see normaalne, et nelikümmend ja plus niimoodi unistab, nimekirja loob? Noh, kindlasti on neid, kes nüüd pead raputavad ja vastu oimukohta sõrmega toksavad. Ent neid on ka, kes nookavad ja mõtlevad, kuhu sahtlisse see nimekiri nüüd sai, peaks täiendama. Ma võin pikalt ja põhjalikult seletada, kuidas ma need mõned aastad olen Sellele Kellegile püüdnud teenet teha, aidates minu jaoks don Juanide hulgast teha õiget valikut. Midagi pole parata - ma olen varsti donna Anna eas ja siis ei tahaks ikka enam üksi olla. Seega ma abistan nii nagu ma oskan ja arvan õige olevat.
Ma ei koo regulaarselt, ma ei kokka regulaarselt, ma ei käi väljas regulaarselt, ma ei seksi regulaarselt... Oot, kas regulaarsus ongi see, mida taga ajan? Et vajan kedagi, kes aitaks mu ellu tuua regulaarsuse? Vuaa!
Igatahes olen ma usin olnud ja erinevates tutvumisportaalides kord aktiivsem kord vähem aktiivsem külastaja olnud. Ikka selle nimel, et Sellel Kellegil oleks kergem või siis et kui see järjekord minuni ükskord jõuab - palun! palun! see võiks ikka enne viitkümmet ja plussi toimuda - saaks ta sõbralikult noogutada ja öelda, et tubli tots, aitüma kaasabi eest ja boonuseks saad nüüd veel selle ja selle ka. Aga okkaline ja ohakaline on olnud mu teekond. Ilus ja valus.
Ma olen niinii palju kohtingutel käinud, ülikiires suhtes olnud (ülikiire suhe: ühega mehega vähemalt 2 kohtingut, sobivustundel seks ja äratundel, et ikka ei ole see, keda vajad), lugematuid dialooge nii kirjapildis kui telefonis pidanud, saanud mõnega näoraamatus sõbraks (kuskil lihtsalt tuttava listis nad nüüd ripuvadki nagu kuivama pandud paariliseta sokid). Petta saanud, valust nuuksunud ja oma südant traageldanud, nalja saanud ja naernud südame uuesti ribadeks. Kaua niimoodi võib? Ennast hävitav tegevus ju! Alateadlikult on ikka soov ju selline, et too Brad Pitt'i torsoga meesisend astub sulle kassajärjekorras kogemata varba peale ja siis vabandab ja su valust krimpsus nägu nähes pakub ... eeee kui mitte koti tassimist autoni siis vähemalt valukohvi pakkumist, mis lõppeks telefoninumbri küsimisega ja järgmise kohtumise kokku leppimisega. Hm, peaks hakkama jälle neid maadligi kingi kandma ja end sokutama siis selliste kenade kuttide taha järjekorda tabamaks hetke, millal oma paljas varvas mokassiini või Nike tossu alla susata. Halvimal juhul lõpeb see traumapunktis, otse loomulikult üksinda või siis parimal juhul üleõlapilguga ja mokaotsast pudenud pea kuulmatu vabandusega. Ei-ei-ei! Ma arvan, et see varba toppimise protseduur jääb ära. Vähemalt minu poolt. Seda enam, et maadligi tallad teevad mu "eesti talutüdruk tüüpi jalad" ikka täitsa "eesti puhastverd talutüdruku jalgadeks". Aga kel soovi, võib ju järgi proovida. Sellisel juhul soovitan tähele panna seda, et kas see kena mees on kassas ikka üksi, kas ta ostukorvis puudub mähkmepamp ja kas rahakotti taskust välja tuuev käsi on sõrmusevaba.
Paraku tuleb tunnistada, et need portaalitutvused ei ole lootustest hoolimata igikestvad. Ehk mingi 5-10% ainult.Huvitav, kas sellekohast statistikat ka keegi koostab? Enamjaolt soovitakse leida meeste poolt ikka sellist seksisõbrannat - kätt südame kohale pannes: nii võib luua päris regulaarse seksuaalelu, ent...ma ja need teised soovivad ju tegelikult muud. Ma arvan vähemalt, et mingi 60-70% portaalis olevaist naisest üritab leida kaasat "kuni elu lõpuni". Nad on kas maakohast, kus meestepõud on eriti tuntav; lahutatud; ei oska üksi elada ega olla; lesed ja siis kõik minusugsed, kes ei ole olnud õigel ajal õiges kohas.
Kus on meeste kogunemiskohad? Jõusaalid? No tänan, ei! Aga kellele masinapark meeldib ja rebenemiseni pingul muskulatuur - palun, te olete õiges kohas. Body pump - testosteroonist ja higist nõretav meestreener - a la Argo Ader näiteks - kükitab kangiga pedjestaalil ja umbselt täis treeningsaal, vanuses 18 - 60+ ja üleni kirevas ning liibuvas aeroobikakosüümis naishord jälgib pingsalt ühte punkit - pingulduvat kannikakumerust. Higi jookseb, ila ka. Mina vajan palju õhku, sestap liitun värskes õhus sportijatega. Mis siin salata, keppidega kekutamine on paras eputamine. Ikka sätid peakatte kelmikamalt pähe, liibuvate legginsite juurde erksatoonilise spordisärgi, mis rõhutaks büsti ja varjaks vöökohasangad ning suundud terviserajale. Ilus säärejooks, ma ütlen! Kena pingul pepu, ma ütlen. Aga ma tahan muud! Ma tahan nägu ka, ent vastujooksjail on enamasti prillid ees ja klapid kõrvus. Võin ju naeratada ja tervisepsordivandeseltsalsikult hüüda (loe: poetada mokaotsast) "tere", ent ma pole pilgu vääriline.
Kas asi on minus? Minu väljanägemises?
Seisan peegli ees ja taskeerin seda mis sealt vastu vaatab. Näen jah, et stressisöömingu tulemina on mul kena ümar kõht, mis valgub sujuvalt põlvedeni ulatuvaiks kukepüksteks ja mu käsivarred on arvutitööst sellised, et varrukateta särgi kandmine on vähemalt järgmise suveni keelatud tegevus. Nii võib ju masenduda, kas pole? Vaatad oma kena keha ja muudkui pommitad negatiivseid hinnanguid. Teen koha peal tiiru ja vaatan uuesti: mul on kõik olemas - uhked, suisa silmatorkavalt naiselikud kurvid. On mida vaadata ja on kust haarata. Ikka taandub asi selleni, et tuleb leida õige haaraja. Selline, kellele just meeldib volüümsus ja pehmus. Selline, kes näeb enne kehakumerusi silmi ja suudab enne büstile keskendumist pidada maha korralike täislausetega dialoogi. Siis palun, on lubatud pilk kaelast alla poole, lootuses, et ehk see sisemine ilu suudab muuta mõne ülekilo olematuks. Eh, aga palju neid vabu ja sobivas vanuses kurvihaarajaid on? Portaalides võib olla mõni üksik ehk. Võis siis on, aga nad on kõik katkised, alles suhte lõpetanud üksiku ja ahastuses, kes vajavad lohutamist. Ma olen olnud ema Tereesa ja pidanud pea hommikusse ulatuvaid nõustamis- ja lohutuskõnesid. Mis ma sest saanud olen? Mitte midagi! Hea, kui tänatakse, sest "täiesti võõraga on väga hea rääkida". Ent mina ja minu vajadus olla lohutatud???
Ja ikkagi joonin ma alla selle, et olulisemaks kui kehakumerused tuleb isiksust tunnistada ja väärtustada. Kõlab täitsa kreutzwaldilikult kas pole? - ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkust tunnistada. Tahan enda kõrvale tarka ja ilusat meest. Auuu! Kus te olete?
Ööklubid. Palju on neid ööklubisid, kus saab nelikümmend-plus end tunda mõnusalt ja vabalt? Nii, et ei riivaks tantsides kaheksateistaastase naisehakatise pea riieteta ja rasvavaba keha? Mõned üksikud klubid ehk. Täitsa masendav, eks? Nagu tuleks nelikümmend-plus elust maha kanda, kui sul pole selleks vanuseks loodud kahelapselist ja abikaasaga pere, suvilat Eestimaa teises otsas ja igasuvist perepaketti vähemalt Bulgaariasse.
Ma ei taha iseennast maha kanda. Mitte niipea. Mitte lähiaastail. Mitte selles sajandil. Tegelikult - mitte kunagi.
Kas mu osaks jääb siis regulaarsuse saavutamiseks panustamine üheöösuhetele? Mnjaa. Sellest võin pajatada. Pikalt ja väsimatult. Mina, kõrgete eetiliste normidega, no vähemalt kuni eelmise aasta suveni oli see nii, taunides ja halvustades täielikult üheöösuhteid, mind tõugati sellelt iseenese poolt kroonitud troonilt nii põhjalikult ja kukerpallitades alla, et aegaajalt olen ma ikka veel hämmingus kuidas see kõik sündida sai. Mainin, et see troonitõuge kui nüüd silmapilu ei avardunud, siis maailmapilti sekssuhetes küll.
Puhtsüdamlik aus ülestunnistus - mu elu parim sekskogemus üldse. Üheöösuhe. Sumedas öös. Täiesti juhuslikult klubis külge haakunud kutilt. Nooremalt kutilt. Tulemus - see tõstis lati lootustele "leida õige mees" kõrgemale. Vanusepiirang langes madalamale. Öö, kus mu keha eraldus minust, sest mina hüüdsin hääletult "appi" ja "mida see kõik peaks tähendama", aga keha... Keha reetis mu ja tantsis võõra kuuma mehega sumedas suveöös sellist tantsu, mida mina polnud varem ei filmides näinud ega romaanidest lugenud. Pitser mällu igaveseks. Või umbes nii kõlas üks reklaamlause. Nüüd ma muudkui valin ja otsin ja proovin. Aktiivsemalt kui enne seda ööd. Proovin vaid siis, kui tekib see tõmbevärk. Tõmbevärki on vähe olnud. Seega jõuan jälle sinnamaani, et puudub ... regulaarsus. Aga regulaarsus sekselus on eluks vajalik.
Tagais selle öö juurde. Kujutad ette, mis tunne võib olla, kui "keha" tuleb tagasi "mina" juurde? Üleni mõnus, ülesraputatud ja armsalt huuli torutades teeb kelmikalt silma nõutule ja mõtlikult letargias olevale "minale". "Mina" ei saanud päris tükk aega aru, mis juhtus ja miks juhtus. Kas ta peaks "kehale" andestama? Tegelikult olen ma aru saanud, et see "mina" üldse küsib liiga palju koguaeg - "kas on õige? äkki on ikka vale?" jne jne. Peaks ta suus kinniteipima. Mõneks ajaks vähemasti. Ja laskma kehal valitseda iseennast ja kogu maailma.
Mul ei ole tollest ööst muud mälestust, kui piiranguteta kosmose taha ulatuv seks ja mehe torso, keti otsas rippuva ristiga. Ja siis hurmuri poolt öeldud lause, mis jäi miskit pärast kuulmata, ent mille küsitav kõla painab "mina" tänini. "Kehal" on täiesti ükskõik. Või ei ole? Sest "keha" soovib nüüd ainult parimat ja ei lepi keskpärasusega. Ma vihkan toda tõukajat. Ei, ei vihka, armastan hoopis. Selle eest, et ma oskan nüüd näha silmapiirist kaugemale ja väärtustada ennast ning julgust nõuda parimat. Hallo, See Keegi seal kusagil, kuuled - ma väärin parimat!
Nüüd tuleb puänt. Või midagi sellelaadset. "Mina" otsustas, et tahab seda troonilt tõukajat näha. Lihtsalt. Ei mingit rummihägust pilti rippuvast ristist, vaid klaarilt ja kainelt vaadata otsa mehele, kes põhjustas revolutsiooni või siis vähemalt "keha" ülestõusu "mina" vastu. Esimest korda vaadata otsa. Mõte sellele paneb mu põlved praegugi kergelt võdisema. Ma olen nõus palja büstiga, lipp käes, tõusma barrikaadile ja hüüdma alla orgu: "Vabadus kehale, vabadus iseendaks olemisele!" No jah, kui mind ära ei lintšitaks, siis teatud tugevdatud kontrolliga asutusse viidaks mind peale seda mõneks ajaks küll.
Niisiis "mina" mängis väikest nurgatagust detektiivi - uuris välja, kes too revolutsiooni valla pääastja imemees oli, siis tuli ummik, sest internet on temast peaaegu tühi. "Mina" tegevus vajus tegevusetuks pikaks ajaks, kuni eelmise nädala esmaspäevani, mil alateadvus tõstis teema teab miks jälle üles (aga ma arvan, et mõned asjad on siis elus siiski ette nähtud - või siis olen ma oma soovide listiga jõudnud peaaegu Selle Kellegi aujärje alumiste trepiastmeteni, et omakorda need tema abilised arvasid mind ise pisut aidata vastuste leidmsel)- puht niisama toksisin kuti nime skaipi ja plaks! (päris kõva plaks kusjuures) - seal ta oligi. Õige pea tuli temalt ka uuriv telefonikõne. Oo õudust, kuidas vastata peaaegu ideaalmeheks mõeldule, et kellega tal on tegu! Üksikasjadeni ei lasku, aga ma mainisin, et SEE blond, ühest suveööst. Ajas koju küll. Muidugi on selge, et selline väljakaevamine tekitab küsitavat hämmastust ja olgem ausad - minu tsenaarium on üsna poolik ja lõpetamata, ei olnud niikaugele mõelnudki, et tuleb telefonikõne. Eh, aga ma teen selle lõpuni. Minu otsus. Olgu siis Selle Kellegi vastus sellele loole milline tahes. Ma võin kilde korjata ja kildudel kõndida, ent ma väärtustan end nagu ma olen, Armastan ka ikka.
Vallalisus ei ole diagnoos, ei ole vaba valik, on hoopis vabadus. Vabadus valida.
Ma vaatan kainelt ja otse silma inimesele, kes muutis mu vajadusi, nõudmisi, soove ja tahtmist. Ja kui seda kohtumist ei saagi toimuma - mis on ka üsna tõenäoline, siis - ma olen talle tänulik. Lihtsalt. Selle eest, et mu "keha" leidis üles mu "mina".
Ma olen täiuslik!
Ma ei saa oma lokaatoritele kindel olla. Vähemalt praegu mitte. Sestap, mis siin salata, üritan ise tegutseda ja seda müstilist Kedagi, kes kõik su soovid ükskord täidab, natuke aidata. Hm, ma kujutan vaimusilmas hästi ette seda pikka-pikka ja vonklevat järjekorda, mis viib soovide täitmise kiirgava aujärjeni. Igal järjekorras olijal on käes pikk nimekiri ja kui jõuab kätte tema kord, siis See Keegi loeb ju selle listi otsast lõpuni läbi, vaatab silma, ehk vestleb ka ja ütleb, mida kohe on võimalik saada, mida saab hiljem ja mida üldse ei saa. Kõik see võtab üüratult aega. Huvitav, kas ta kunagi ei väsi, või ehk siiski, loeb tülpinult ja aitab neid esmajärjekorras, kel tervis väga kehv või kes vajavad kohe kiirabi? Äkki ongi mitu saba? Näiteks neile, kel kohe on vaja abi anda; väikestele lastele; rasketele majandusprobleemide käes vaevlevatele ja siis, kuskil nurga taga, päris eraldi järjekord nelikümmend ja plus naisterahvastele, kel soovilisti esimene soov on enda kõrval näha hurmupartnerit, kes lahenda kõik ülejäänud listis olevad palved. Ma arvan, et ma olen sealt järjekorrast mitu korda ise ära tulnud, sest ikka tahaks soovikirja täiustada ja see venib pikemaks, siis jälle lühemaks, sest mõned soovid on minetanud aktuaalsuse, mõned aga lihtsalt iseenesest täide läinud. Siis alustan jälle seismist, kõige taga, saba lõpus. Ja see nelikümmend plus muudkui tiksub. Kärsitu nagu ma olen. Mis mu listis siis on? See, et ma unistan liivakollasestt majakesest aiaga ja mere ääres (ühte sellist nägin Rohuneemes) ja ma ei ela seal teps mitte üksi, vaid ikka niksis-naksis Brad Pitt'i torsot omava ja no vähemalt Johnny Deppi pilguga meela meesolevusega, kes toob hommikuti kohvi voodisse, on osav nii haamriga kui fileenoaga, teab autoasjandust ja oskab naist viia tippude tippu. Rääkimata siis meie ühistest reismistest, purjetamisest ja ... On see normaalne, et nelikümmend ja plus niimoodi unistab, nimekirja loob? Noh, kindlasti on neid, kes nüüd pead raputavad ja vastu oimukohta sõrmega toksavad. Ent neid on ka, kes nookavad ja mõtlevad, kuhu sahtlisse see nimekiri nüüd sai, peaks täiendama. Ma võin pikalt ja põhjalikult seletada, kuidas ma need mõned aastad olen Sellele Kellegile püüdnud teenet teha, aidates minu jaoks don Juanide hulgast teha õiget valikut. Midagi pole parata - ma olen varsti donna Anna eas ja siis ei tahaks ikka enam üksi olla. Seega ma abistan nii nagu ma oskan ja arvan õige olevat.
Ma ei koo regulaarselt, ma ei kokka regulaarselt, ma ei käi väljas regulaarselt, ma ei seksi regulaarselt... Oot, kas regulaarsus ongi see, mida taga ajan? Et vajan kedagi, kes aitaks mu ellu tuua regulaarsuse? Vuaa!
Igatahes olen ma usin olnud ja erinevates tutvumisportaalides kord aktiivsem kord vähem aktiivsem külastaja olnud. Ikka selle nimel, et Sellel Kellegil oleks kergem või siis et kui see järjekord minuni ükskord jõuab - palun! palun! see võiks ikka enne viitkümmet ja plussi toimuda - saaks ta sõbralikult noogutada ja öelda, et tubli tots, aitüma kaasabi eest ja boonuseks saad nüüd veel selle ja selle ka. Aga okkaline ja ohakaline on olnud mu teekond. Ilus ja valus.
Ma olen niinii palju kohtingutel käinud, ülikiires suhtes olnud (ülikiire suhe: ühega mehega vähemalt 2 kohtingut, sobivustundel seks ja äratundel, et ikka ei ole see, keda vajad), lugematuid dialooge nii kirjapildis kui telefonis pidanud, saanud mõnega näoraamatus sõbraks (kuskil lihtsalt tuttava listis nad nüüd ripuvadki nagu kuivama pandud paariliseta sokid). Petta saanud, valust nuuksunud ja oma südant traageldanud, nalja saanud ja naernud südame uuesti ribadeks. Kaua niimoodi võib? Ennast hävitav tegevus ju! Alateadlikult on ikka soov ju selline, et too Brad Pitt'i torsoga meesisend astub sulle kassajärjekorras kogemata varba peale ja siis vabandab ja su valust krimpsus nägu nähes pakub ... eeee kui mitte koti tassimist autoni siis vähemalt valukohvi pakkumist, mis lõppeks telefoninumbri küsimisega ja järgmise kohtumise kokku leppimisega. Hm, peaks hakkama jälle neid maadligi kingi kandma ja end sokutama siis selliste kenade kuttide taha järjekorda tabamaks hetke, millal oma paljas varvas mokassiini või Nike tossu alla susata. Halvimal juhul lõpeb see traumapunktis, otse loomulikult üksinda või siis parimal juhul üleõlapilguga ja mokaotsast pudenud pea kuulmatu vabandusega. Ei-ei-ei! Ma arvan, et see varba toppimise protseduur jääb ära. Vähemalt minu poolt. Seda enam, et maadligi tallad teevad mu "eesti talutüdruk tüüpi jalad" ikka täitsa "eesti puhastverd talutüdruku jalgadeks". Aga kel soovi, võib ju järgi proovida. Sellisel juhul soovitan tähele panna seda, et kas see kena mees on kassas ikka üksi, kas ta ostukorvis puudub mähkmepamp ja kas rahakotti taskust välja tuuev käsi on sõrmusevaba.
Paraku tuleb tunnistada, et need portaalitutvused ei ole lootustest hoolimata igikestvad. Ehk mingi 5-10% ainult.Huvitav, kas sellekohast statistikat ka keegi koostab? Enamjaolt soovitakse leida meeste poolt ikka sellist seksisõbrannat - kätt südame kohale pannes: nii võib luua päris regulaarse seksuaalelu, ent...ma ja need teised soovivad ju tegelikult muud. Ma arvan vähemalt, et mingi 60-70% portaalis olevaist naisest üritab leida kaasat "kuni elu lõpuni". Nad on kas maakohast, kus meestepõud on eriti tuntav; lahutatud; ei oska üksi elada ega olla; lesed ja siis kõik minusugsed, kes ei ole olnud õigel ajal õiges kohas.
Kus on meeste kogunemiskohad? Jõusaalid? No tänan, ei! Aga kellele masinapark meeldib ja rebenemiseni pingul muskulatuur - palun, te olete õiges kohas. Body pump - testosteroonist ja higist nõretav meestreener - a la Argo Ader näiteks - kükitab kangiga pedjestaalil ja umbselt täis treeningsaal, vanuses 18 - 60+ ja üleni kirevas ning liibuvas aeroobikakosüümis naishord jälgib pingsalt ühte punkit - pingulduvat kannikakumerust. Higi jookseb, ila ka. Mina vajan palju õhku, sestap liitun värskes õhus sportijatega. Mis siin salata, keppidega kekutamine on paras eputamine. Ikka sätid peakatte kelmikamalt pähe, liibuvate legginsite juurde erksatoonilise spordisärgi, mis rõhutaks büsti ja varjaks vöökohasangad ning suundud terviserajale. Ilus säärejooks, ma ütlen! Kena pingul pepu, ma ütlen. Aga ma tahan muud! Ma tahan nägu ka, ent vastujooksjail on enamasti prillid ees ja klapid kõrvus. Võin ju naeratada ja tervisepsordivandeseltsalsikult hüüda (loe: poetada mokaotsast) "tere", ent ma pole pilgu vääriline.
Kas asi on minus? Minu väljanägemises?
Seisan peegli ees ja taskeerin seda mis sealt vastu vaatab. Näen jah, et stressisöömingu tulemina on mul kena ümar kõht, mis valgub sujuvalt põlvedeni ulatuvaiks kukepüksteks ja mu käsivarred on arvutitööst sellised, et varrukateta särgi kandmine on vähemalt järgmise suveni keelatud tegevus. Nii võib ju masenduda, kas pole? Vaatad oma kena keha ja muudkui pommitad negatiivseid hinnanguid. Teen koha peal tiiru ja vaatan uuesti: mul on kõik olemas - uhked, suisa silmatorkavalt naiselikud kurvid. On mida vaadata ja on kust haarata. Ikka taandub asi selleni, et tuleb leida õige haaraja. Selline, kellele just meeldib volüümsus ja pehmus. Selline, kes näeb enne kehakumerusi silmi ja suudab enne büstile keskendumist pidada maha korralike täislausetega dialoogi. Siis palun, on lubatud pilk kaelast alla poole, lootuses, et ehk see sisemine ilu suudab muuta mõne ülekilo olematuks. Eh, aga palju neid vabu ja sobivas vanuses kurvihaarajaid on? Portaalides võib olla mõni üksik ehk. Võis siis on, aga nad on kõik katkised, alles suhte lõpetanud üksiku ja ahastuses, kes vajavad lohutamist. Ma olen olnud ema Tereesa ja pidanud pea hommikusse ulatuvaid nõustamis- ja lohutuskõnesid. Mis ma sest saanud olen? Mitte midagi! Hea, kui tänatakse, sest "täiesti võõraga on väga hea rääkida". Ent mina ja minu vajadus olla lohutatud???
Ja ikkagi joonin ma alla selle, et olulisemaks kui kehakumerused tuleb isiksust tunnistada ja väärtustada. Kõlab täitsa kreutzwaldilikult kas pole? - ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkust tunnistada. Tahan enda kõrvale tarka ja ilusat meest. Auuu! Kus te olete?
Ööklubid. Palju on neid ööklubisid, kus saab nelikümmend-plus end tunda mõnusalt ja vabalt? Nii, et ei riivaks tantsides kaheksateistaastase naisehakatise pea riieteta ja rasvavaba keha? Mõned üksikud klubid ehk. Täitsa masendav, eks? Nagu tuleks nelikümmend-plus elust maha kanda, kui sul pole selleks vanuseks loodud kahelapselist ja abikaasaga pere, suvilat Eestimaa teises otsas ja igasuvist perepaketti vähemalt Bulgaariasse.
Ma ei taha iseennast maha kanda. Mitte niipea. Mitte lähiaastail. Mitte selles sajandil. Tegelikult - mitte kunagi.
Kas mu osaks jääb siis regulaarsuse saavutamiseks panustamine üheöösuhetele? Mnjaa. Sellest võin pajatada. Pikalt ja väsimatult. Mina, kõrgete eetiliste normidega, no vähemalt kuni eelmise aasta suveni oli see nii, taunides ja halvustades täielikult üheöösuhteid, mind tõugati sellelt iseenese poolt kroonitud troonilt nii põhjalikult ja kukerpallitades alla, et aegaajalt olen ma ikka veel hämmingus kuidas see kõik sündida sai. Mainin, et see troonitõuge kui nüüd silmapilu ei avardunud, siis maailmapilti sekssuhetes küll.
Puhtsüdamlik aus ülestunnistus - mu elu parim sekskogemus üldse. Üheöösuhe. Sumedas öös. Täiesti juhuslikult klubis külge haakunud kutilt. Nooremalt kutilt. Tulemus - see tõstis lati lootustele "leida õige mees" kõrgemale. Vanusepiirang langes madalamale. Öö, kus mu keha eraldus minust, sest mina hüüdsin hääletult "appi" ja "mida see kõik peaks tähendama", aga keha... Keha reetis mu ja tantsis võõra kuuma mehega sumedas suveöös sellist tantsu, mida mina polnud varem ei filmides näinud ega romaanidest lugenud. Pitser mällu igaveseks. Või umbes nii kõlas üks reklaamlause. Nüüd ma muudkui valin ja otsin ja proovin. Aktiivsemalt kui enne seda ööd. Proovin vaid siis, kui tekib see tõmbevärk. Tõmbevärki on vähe olnud. Seega jõuan jälle sinnamaani, et puudub ... regulaarsus. Aga regulaarsus sekselus on eluks vajalik.
Tagais selle öö juurde. Kujutad ette, mis tunne võib olla, kui "keha" tuleb tagasi "mina" juurde? Üleni mõnus, ülesraputatud ja armsalt huuli torutades teeb kelmikalt silma nõutule ja mõtlikult letargias olevale "minale". "Mina" ei saanud päris tükk aega aru, mis juhtus ja miks juhtus. Kas ta peaks "kehale" andestama? Tegelikult olen ma aru saanud, et see "mina" üldse küsib liiga palju koguaeg - "kas on õige? äkki on ikka vale?" jne jne. Peaks ta suus kinniteipima. Mõneks ajaks vähemasti. Ja laskma kehal valitseda iseennast ja kogu maailma.
Mul ei ole tollest ööst muud mälestust, kui piiranguteta kosmose taha ulatuv seks ja mehe torso, keti otsas rippuva ristiga. Ja siis hurmuri poolt öeldud lause, mis jäi miskit pärast kuulmata, ent mille küsitav kõla painab "mina" tänini. "Kehal" on täiesti ükskõik. Või ei ole? Sest "keha" soovib nüüd ainult parimat ja ei lepi keskpärasusega. Ma vihkan toda tõukajat. Ei, ei vihka, armastan hoopis. Selle eest, et ma oskan nüüd näha silmapiirist kaugemale ja väärtustada ennast ning julgust nõuda parimat. Hallo, See Keegi seal kusagil, kuuled - ma väärin parimat!
Nüüd tuleb puänt. Või midagi sellelaadset. "Mina" otsustas, et tahab seda troonilt tõukajat näha. Lihtsalt. Ei mingit rummihägust pilti rippuvast ristist, vaid klaarilt ja kainelt vaadata otsa mehele, kes põhjustas revolutsiooni või siis vähemalt "keha" ülestõusu "mina" vastu. Esimest korda vaadata otsa. Mõte sellele paneb mu põlved praegugi kergelt võdisema. Ma olen nõus palja büstiga, lipp käes, tõusma barrikaadile ja hüüdma alla orgu: "Vabadus kehale, vabadus iseendaks olemisele!" No jah, kui mind ära ei lintšitaks, siis teatud tugevdatud kontrolliga asutusse viidaks mind peale seda mõneks ajaks küll.
Niisiis "mina" mängis väikest nurgatagust detektiivi - uuris välja, kes too revolutsiooni valla pääastja imemees oli, siis tuli ummik, sest internet on temast peaaegu tühi. "Mina" tegevus vajus tegevusetuks pikaks ajaks, kuni eelmise nädala esmaspäevani, mil alateadvus tõstis teema teab miks jälle üles (aga ma arvan, et mõned asjad on siis elus siiski ette nähtud - või siis olen ma oma soovide listiga jõudnud peaaegu Selle Kellegi aujärje alumiste trepiastmeteni, et omakorda need tema abilised arvasid mind ise pisut aidata vastuste leidmsel)- puht niisama toksisin kuti nime skaipi ja plaks! (päris kõva plaks kusjuures) - seal ta oligi. Õige pea tuli temalt ka uuriv telefonikõne. Oo õudust, kuidas vastata peaaegu ideaalmeheks mõeldule, et kellega tal on tegu! Üksikasjadeni ei lasku, aga ma mainisin, et SEE blond, ühest suveööst. Ajas koju küll. Muidugi on selge, et selline väljakaevamine tekitab küsitavat hämmastust ja olgem ausad - minu tsenaarium on üsna poolik ja lõpetamata, ei olnud niikaugele mõelnudki, et tuleb telefonikõne. Eh, aga ma teen selle lõpuni. Minu otsus. Olgu siis Selle Kellegi vastus sellele loole milline tahes. Ma võin kilde korjata ja kildudel kõndida, ent ma väärtustan end nagu ma olen, Armastan ka ikka.
Vallalisus ei ole diagnoos, ei ole vaba valik, on hoopis vabadus. Vabadus valida.
Ma vaatan kainelt ja otse silma inimesele, kes muutis mu vajadusi, nõudmisi, soove ja tahtmist. Ja kui seda kohtumist ei saagi toimuma - mis on ka üsna tõenäoline, siis - ma olen talle tänulik. Lihtsalt. Selle eest, et mu "keha" leidis üles mu "mina".
Ma olen täiuslik!
Kommentaarid
Postita kommentaar