Romantikud Viljandimaalt

Ma joon oma teist kruusi hommikukohvi. Just paras aeg, et selleks ajaks on maailm ärganud ja võib end kurssi viia nii globaalsete TOP-uudistega kui aluspesu tasemel pop-uudistega. Kuna plinkivad pealkirjad  võtavad kokku enamuse uudise sisust, siis panen selle veebilehe õige kohe kinni ja mõtlen, et puhkus kas on mõjunud või hakkab mõjuma - mind ei huvitagi, mis seal kuskil tegelikult toimub. Sest kui toimub, siis on see ikka meedia poolt negatiivse või kurbusest nõretaval toonil edasi antud. Jääb mulje, et maailm on üks masendav koht. Aga pole ju!
Muidugi on siin koplimaal ikka küllalt igasugu karglejaid ja muiduseisjaid ning igal kogukonnal on oma must lammas, oma ullike, oma täht-staar jne jne.
Avan meili ja näen, üks on mulle kirjutanud. Mees. Noh, uudishimu saab võitu, avan ja ...Taas õitsevad vesiroosid ja kollased jõekupud on avand oma salapärase karika.Valge veeliilia ma toon Su meeltesse,imelise lootoseõie,mida Sa kunagi pole näinud.Oh te põhja maised valged lootosed,ilu keset vetesüle.Õitsegu igas südames valge vesiroos nagu põhja maine armastus...Tere ja ilusat hommikut,ARMAS NAINE...

Valge nagu vesiroos? Mina? Mul kena kastanitoon üll. Aga vat kus ikka kirjutab mees Viljandimaa põldude vahelt... või on see äkki folgi mõju, et kõik Viljandimaa mehed muutuvad peale toda sündmust eriti luulelisteks ja näevad kõik eevatütreid, olenemata nende mastaapidest ja 3D-st, kui kuppe või roose?

Igatahes ja igaks juhuks ma teisi kirju enam ei avanud. Mõtleks, kui mõni masinist kirjutab, et ... oma kreemika nahksisuga Porshe ma sulle toon ja sinust joon.... Unistada ikka võib.

Ei, egas kedagi-midagi. Eesti mees on romantik küll kui tahab.
Mina olen asjalik. Liigagi.