Küpsemisest
Söön õuna, sellesuvist ja vist juba neljandat. On küpsemise aeg. Millal võiks öelda, et inimene valmis saab? Või on ta koguaeg valmis?
Eile seilasin koos viie toreda ja erineva naisega. Mereäärseina polnud me kampas koos kunagi varem mere peal olnud. Ja selgus, et mõni suisa esimset korda jahil üldse. Me oleme omanäolised. Mõni on väga üliettevaatlik, mõni hulljulge, mõni lihtsalt seilaja.
Vahel on hea end samastada ja sulanduda teistega, ent on see üks, kes jälgib ja on enne mind. Enne mu mõtteid, mida blogin, enne mu tegemisi, see päris alguste algus, kellele anti minu keha ja kes hakkas mõtlema. Mõtles nii, et unustas selle päris alguse ära ja nüüd maadleb mõtetega, püüdes selgusele jõuda, millised neist on ego omad ja millised kuuluvad siis egovabale minaule. Seda nimetatakse "lihtsast keeruliseks" mõtlemiseks.
Puhkus kodus, puhkus teises linna, puhkus merel, puhkus köögilaua ääres, puhkus raamatu taga, arvuti taga. Iga päeva missioon algab sõnaga "puhkus". Ma puhkan. Kunks on kuskil ära ja ma loodan, et naastes tuleb ja toob uusi tuuli ja suundi. Oleks see tema tulemine ainult siis, et mul oleks vaba aeg ja voli ta arvutisse sisse tippida.
Väikelinna kirikukell laulab rõõmu ilmalikule rahvale ja kiidab jumalat. Keda mina kiidan? Ma kiidan päeva kui sellist. Et mul on jälle võimalus tunda, näha, puutuda, rääkida, vaikida...
Eilne päev on juba eilses ja ma suutsin sellest meelde jätta märksõnadest moodustatud lause: Praost don Pedro käekiri on hüplik. (kui kohtume, siis küsi, ma seletan). Midagi rääkisime budismist, sekka tantrast ja eeslaste ajaloost (kas nad kandsid aluspükse? kas ärkamisaja koidikul olid taludes kempsud või kui mitte, kus siis?). Kus olime meie siis, kui idamaades olid tšakrad? Kas tõesti kõrvuni kriimud, karvased ja aluspüksteta madalalaubalised põlluharijad?
Ja nüüd, skaibiajastul, kiirelt küpsenud pisike rahvas, kes teeb ilma teaduses, ent endiselt otsib oma juuri - läbi nende idamaiste, sekka ka kodumaiste riituste kaudu. Me ei saagi iial küpseiks. Me potsatame enne alla oma puult. Õnn, kui kellelegi pähe, et too saaks tõdeda, vanal Newtonil oli õigus.
Mul on terve peotäis toredaid päevi, mille laiendiks on puhkus ja mõtlen, et aeg on midagi muuta. Iseendas ja oma egos ka, et see üks, kes vaatab, kes on enne mind, saaks vaadata armastavalt. Aga ta vaatab niimoodi nagunii.
Eile seilasin koos viie toreda ja erineva naisega. Mereäärseina polnud me kampas koos kunagi varem mere peal olnud. Ja selgus, et mõni suisa esimset korda jahil üldse. Me oleme omanäolised. Mõni on väga üliettevaatlik, mõni hulljulge, mõni lihtsalt seilaja.
Vahel on hea end samastada ja sulanduda teistega, ent on see üks, kes jälgib ja on enne mind. Enne mu mõtteid, mida blogin, enne mu tegemisi, see päris alguste algus, kellele anti minu keha ja kes hakkas mõtlema. Mõtles nii, et unustas selle päris alguse ära ja nüüd maadleb mõtetega, püüdes selgusele jõuda, millised neist on ego omad ja millised kuuluvad siis egovabale minaule. Seda nimetatakse "lihtsast keeruliseks" mõtlemiseks.
Puhkus kodus, puhkus teises linna, puhkus merel, puhkus köögilaua ääres, puhkus raamatu taga, arvuti taga. Iga päeva missioon algab sõnaga "puhkus". Ma puhkan. Kunks on kuskil ära ja ma loodan, et naastes tuleb ja toob uusi tuuli ja suundi. Oleks see tema tulemine ainult siis, et mul oleks vaba aeg ja voli ta arvutisse sisse tippida.
Väikelinna kirikukell laulab rõõmu ilmalikule rahvale ja kiidab jumalat. Keda mina kiidan? Ma kiidan päeva kui sellist. Et mul on jälle võimalus tunda, näha, puutuda, rääkida, vaikida...
Eilne päev on juba eilses ja ma suutsin sellest meelde jätta märksõnadest moodustatud lause: Praost don Pedro käekiri on hüplik. (kui kohtume, siis küsi, ma seletan). Midagi rääkisime budismist, sekka tantrast ja eeslaste ajaloost (kas nad kandsid aluspükse? kas ärkamisaja koidikul olid taludes kempsud või kui mitte, kus siis?). Kus olime meie siis, kui idamaades olid tšakrad? Kas tõesti kõrvuni kriimud, karvased ja aluspüksteta madalalaubalised põlluharijad?
Ja nüüd, skaibiajastul, kiirelt küpsenud pisike rahvas, kes teeb ilma teaduses, ent endiselt otsib oma juuri - läbi nende idamaiste, sekka ka kodumaiste riituste kaudu. Me ei saagi iial küpseiks. Me potsatame enne alla oma puult. Õnn, kui kellelegi pähe, et too saaks tõdeda, vanal Newtonil oli õigus.
Mul on terve peotäis toredaid päevi, mille laiendiks on puhkus ja mõtlen, et aeg on midagi muuta. Iseendas ja oma egos ka, et see üks, kes vaatab, kes on enne mind, saaks vaadata armastavalt. Aga ta vaatab niimoodi nagunii.
Kommentaarid
Postita kommentaar