Sügispäev
Sellel päeval on nii.
Ma kannan teist päeva oma lodumütsi ja päike naerab üle porise maa. On sügis. Hommikuõhk on külm sisse hingata ja vihmasabinad jooksevad võidu päikesega terve päeva. Kui ma õhtul lompide vahel siksakitan, siis ma lihtsalt tean, et ...või tegelikult ma aiman. Aiman, et sellest kohtumisest oleneb nüüd kõik.
Olen elevil ja hajevil. Ma ju ei teagi enam, milline välja näed. Mälusopp kannab hapralt iga päevaga tuhmuvat pilti. Ainult see suu. Meelas ja koguaeg muigvel, nii et ma ei adugi, kas naersid koguaeg minu üle või olin ma nii naljakas, aga jah, su suu kui pitser mälus.
Palav on. Vananaiste suvi. Ma taltsutan tõttavat sammu ja katsun keskenduda.
Tänane päev, sinu hääl telefonis, mu sügistuulele omased mõtteiilid, kõhklused ja trots. Ja-ja-jaa, ma tulen.
Valgusfoor plingib lubavalt ja ma kiirustan üle sõidutee.
Tänava ääres kasvav pihlakas on kobarate all küürus ja see on ilmne vaev tal kanda, mõtlen edasi tõtates. Märkamatult on südametuksed tihedamad ja ma olen unustanud kõik, mis ma öelda tahan. Kõik need sõnad, mida pool päeva ritta seadsin, ümber tõstin ja mõtlesin välja su vastused - kõik kadunud, peast läinud. Mis sest, mis sest, mis sest - taob süda süda rütmi.
Olen kohe kohal. Tänavavalgusti otsas istub kajaks ja hädaldab, vististi. Sätin oma mütsi ja astun väljakule suubuvast tänavast välja. Peatun ja vaatan ringi.
Silm heledast päikesest ja lühinägelikkusest vidus.
Pole.
Pole?
Liigun rohkem platsi keskele, edasi-tagasi liikumiste suunast välja.
Seisan.
Tornikell ütleb, et ma olen täpne.
Vaikselt tõuseb meeleheite laine. Alates varbaotsest põlvini ja muudkui kõrgemale ja kõrgemale. Mis siis ikka, suudan värisedes veel mõelda.
Pööra! Pööra end! käsib keegi enne kui otsustasin muutuda halliks ja hajuda tõttavasse massi.
Pööran üle vasaku õla vaatama.
Seal! Otse kohviku kõrgete akende ees. Seal ta seisabki, pilk otsimisest pinev ja ma pööran end tervenisti ta poole. Aeglane pilk liigub uurivalt üle inimeste, üle minu, peatub korraks ja liigub siis hüplevalt tagasi, otse minu pilku. Muigan laialt. Jah, too suu on mulle tuttav.
Ma kannan teist päeva oma lodumütsi ja päike naerab üle porise maa. On sügis. Hommikuõhk on külm sisse hingata ja vihmasabinad jooksevad võidu päikesega terve päeva. Kui ma õhtul lompide vahel siksakitan, siis ma lihtsalt tean, et ...või tegelikult ma aiman. Aiman, et sellest kohtumisest oleneb nüüd kõik.
Olen elevil ja hajevil. Ma ju ei teagi enam, milline välja näed. Mälusopp kannab hapralt iga päevaga tuhmuvat pilti. Ainult see suu. Meelas ja koguaeg muigvel, nii et ma ei adugi, kas naersid koguaeg minu üle või olin ma nii naljakas, aga jah, su suu kui pitser mälus.
Palav on. Vananaiste suvi. Ma taltsutan tõttavat sammu ja katsun keskenduda.
Tänane päev, sinu hääl telefonis, mu sügistuulele omased mõtteiilid, kõhklused ja trots. Ja-ja-jaa, ma tulen.
Valgusfoor plingib lubavalt ja ma kiirustan üle sõidutee.
Tänava ääres kasvav pihlakas on kobarate all küürus ja see on ilmne vaev tal kanda, mõtlen edasi tõtates. Märkamatult on südametuksed tihedamad ja ma olen unustanud kõik, mis ma öelda tahan. Kõik need sõnad, mida pool päeva ritta seadsin, ümber tõstin ja mõtlesin välja su vastused - kõik kadunud, peast läinud. Mis sest, mis sest, mis sest - taob süda süda rütmi.
Olen kohe kohal. Tänavavalgusti otsas istub kajaks ja hädaldab, vististi. Sätin oma mütsi ja astun väljakule suubuvast tänavast välja. Peatun ja vaatan ringi.
Silm heledast päikesest ja lühinägelikkusest vidus.
Pole.
Pole?
Liigun rohkem platsi keskele, edasi-tagasi liikumiste suunast välja.
Seisan.
Tornikell ütleb, et ma olen täpne.
Vaikselt tõuseb meeleheite laine. Alates varbaotsest põlvini ja muudkui kõrgemale ja kõrgemale. Mis siis ikka, suudan värisedes veel mõelda.
Pööra! Pööra end! käsib keegi enne kui otsustasin muutuda halliks ja hajuda tõttavasse massi.
Pööran üle vasaku õla vaatama.
Seal! Otse kohviku kõrgete akende ees. Seal ta seisabki, pilk otsimisest pinev ja ma pööran end tervenisti ta poole. Aeglane pilk liigub uurivalt üle inimeste, üle minu, peatub korraks ja liigub siis hüplevalt tagasi, otse minu pilku. Muigan laialt. Jah, too suu on mulle tuttav.
Kommentaarid
Postita kommentaar