Kui hommikul kaob uni
Pesumaina trummel matsub ja pummeldab. Hea saak. Sestap ei saagi ma kirjutada kiljuvatest kajakatest mere kohal või siis sellest, et kui tore on ärgata tuppa, kus kõik asjad magavad peale sinu. Armastus ja hirm. Need ei käi kokku, oleks nagu kala, kellel saapad jalas. Aga hirm on alles. On lillepoti taga toanurgas ja piilub läbi lillelehtede tuhmil pilgul, otsekui oodates luba nurgast välja tulla. Hirm armastuseta olla. Hirm, et armastus on vale, et armastus on mu enda väljamõeldis.
Ma ei tõuse peidust enne kui pesumasin on oma lutsutamise lõpetanud.
Vean sõrmega vihmapiisa teekonda. Tema liigub bussiakna õuepool, mina sõrmega seespool. Buss sõidab ja pritsib oma raskete rataste alt musta pilvevett üle kõnnitee serva. Väike laps nutab. No andku keegi siis ometigi võimalus emale istuda! Annaks ise, ent kõrvalistuja on vallutanud lisaks oma tooli poolele veerandi ka minu omast. Miks ta üldse mu kõrvale istus? Vaatas, et mahub? Et ma olen nii silmatorkamatu ja nääps? Pressis mu vastu akent. Kui ma ka oma koha sellele lapsega emale loovutada tahaksin, siis ta ei saa seda - see mees valgub üleni toolid täis.
Tilk on jõudnud päris akna allaserva.
Pakin suvekingad karpi, olles nad eelenvalt puhtaks teinud liivast ja rohupurust. Mu head saatjad nii linnatänavail kui mere ääres. Mõtleks, kui palju nad on minuga koos käinud! Ja nii ta on, nüüd on neil aeg puhata terve pimeda sügise, üüratu talve ja üürikese kevade.
Koos kingadega pakin kokku suve.
Mis nüüd? Halli kampsuni aeg. Üksilduse aeg. Punase veini aeg. Bordookarva sametseeliku kandmise aeg. Pattude aeg. Kullakarva mee aeg. Lõhnade aeg. Küünalde aeg. Raamatu aeg.
Ma ei tõuse peidust enne kui pesumasin on oma lutsutamise lõpetanud.
Vean sõrmega vihmapiisa teekonda. Tema liigub bussiakna õuepool, mina sõrmega seespool. Buss sõidab ja pritsib oma raskete rataste alt musta pilvevett üle kõnnitee serva. Väike laps nutab. No andku keegi siis ometigi võimalus emale istuda! Annaks ise, ent kõrvalistuja on vallutanud lisaks oma tooli poolele veerandi ka minu omast. Miks ta üldse mu kõrvale istus? Vaatas, et mahub? Et ma olen nii silmatorkamatu ja nääps? Pressis mu vastu akent. Kui ma ka oma koha sellele lapsega emale loovutada tahaksin, siis ta ei saa seda - see mees valgub üleni toolid täis.
Tilk on jõudnud päris akna allaserva.
Pakin suvekingad karpi, olles nad eelenvalt puhtaks teinud liivast ja rohupurust. Mu head saatjad nii linnatänavail kui mere ääres. Mõtleks, kui palju nad on minuga koos käinud! Ja nii ta on, nüüd on neil aeg puhata terve pimeda sügise, üüratu talve ja üürikese kevade.
Koos kingadega pakin kokku suve.
Mis nüüd? Halli kampsuni aeg. Üksilduse aeg. Punase veini aeg. Bordookarva sametseeliku kandmise aeg. Pattude aeg. Kullakarva mee aeg. Lõhnade aeg. Küünalde aeg. Raamatu aeg.
Kommentaarid
Postita kommentaar