Rahutult rahul (Kunksu lood)

Kunks oli mandril. Ta oli tüdinud jaanijärgsest üksiolemisest. Pakkis oma seljakoti, saatis teele meili: nüüd tulen ja solberdas laiu lõunakaldast läbi nabani ulatuva vee saarele. Edasi läks kõik lihtsalt: sadam, praam, buss. Bussijaama tualetis vaatas end peeglist, otsis kotist välja kammi ja silmalaineri. Peale pisukest protseduuri iseendaga oli ta valmis sulanduma massi.

Lämb linnaõhk ja transpordi lakkamatu müha paelus hetkeks naise meeli. Ta lihtsalt seisis ja ahmis. Olgu, mõtles ta, enne kui see lumm kaob, lasen jalga.
Ta hakkas kindlate sammudega astuma otse kesklinna poole. Linn oli muutunud. Millal ta siin viimati käis? Möödunud sügisel? Jah, õige, tõi ju oma tee-segud apteeki. Morn ja porikarva linnapilt oli asendunud suvekireva ja kirka liikumisega. Elu kees ja pulbitses nii tänavail kui tänava serva reastatud poodides, kohvikutes. Kunks aeglustas sammu ja kiikas ühte kauplusesse sisse. Stangedel rippusid kirevad seelikud, kleidid, pluusid. Osavalt sõrmitses naine riidepuid ja leidis selle, mis teda poodi kutsunud oli - särtssinise seeliku. Edasi käis kärmelt: proovikabiin, viisakuslaused, rahakaart ja naeratused. Kauplusest väljus suvesininses undrukus naine, pehme muie huulil ja ta edasisi samme saatis seelikusaba paitus mööda sääri.
Purskaevu juures ta peatus. Jahe piiskade kaskaad pritsis värskendust. Õhk väreles ja päike murdus tillukesteks vikerkaarteks. Kunks istus pargipingile ja võttis jalast kingad. Nii mõnus, ei, mõnsa, muigas ta suu. Otsis kotist veepudeli ja lonksas. Minna polnud enam palju. Kohe tuleb promenaad ja siis sutike veel.

Kerge ohkega kängitses ta uuesti jalad, tõusis ja õõtsus mööda väikest kirjut tänavat edasi. Sinna, kus tänava lõpus läikis veesilm.
Kajakad. Linnakajakad. Pisut ülbed oma häälitsustes, pildudes rohkem hüüetesse kuradeid kui laiu omad. Eks nad ole rohkem näinud ja kogenud, arvas Kunks. Lahesopi madalas vees ulpis laisalt luigepere. Kõhud külastajate poolt heidetud palukestest täis, pisut uimas ja suled sorakil. Neid on vaja kohe hakata sugema. Luigeema oleks nagu Kunksi mõtteid lugenud - punane nokk alustas tiivasulgedes sakitsemist. Naine jätkas oma teed. Vasakul pool roosad, punased, kollased ja valged rooside klumbid, paremal käel tüüne vesi.

Paar tänavavahet ja ta oli päral.
"No tere!", hüüdis hoolitsetud aeda sisenenud Kunksule aiaomanik ise - Gertrud, neljakümne kolmene, Kunksule vaevu õlani, rõõmsas ja õigetes kohtades ülakaalus, kastanikarva poisipeaga naine. Naised embasid sõbralikult ja naersid. "Skolko let, skolko zim".
Kunks võttis taas kingad jalast ja astus mõnuga mööda pügatud muru. Rohi oli pehme ja kõditas jalataldu meeldivalt. Tikripõõsas pakkus oma saaki ja kasvuhoone klaasseina tagant näitasid end veel päikest nõudvad värvipaljad tomatid ning lehtede alt piilusid omakorda nimetissõrmepikkused kurgid.
"Sul on siin kõik ilus ja korras."
"Eks ma nüüd olen jõudnud toimetada  - puhkan ju, enne tuli muude tegemiste kõrvalt tükati teha."
Naiste juurde tuli asjatama kass. Muska. Nuuskis korra Kunksi sääri, libistas siis seljaküüruga kinnituseks üle, puutus samamoodi perenaist ja läinud ta oligi.
"Jääme õue, eks ole?" Kunks noogutas. Talveaia kõrval kasvava vahtrapuu all oli asetatud laud ja kaks korvtooli. Kunks asetas seljakoti ühe kõrvale ja vajus siis tooli. Oo mis mõnus olemine! Suvetaevas vilkus läbi vahtralehtede, lisades taevasinale rohekat tooni.
Gertrud tõi kandikuga lauale roosidega kohvitassid ja taldrikud. "Kohviga läheb nõks aega."
Kunks küünitas käe seljakoti järele, avas selle ja võttis sealt mitu paberkotti, iga kott kandis nimega silti, millele Kunks oli lisaks maalinud lilled ja oma märgi. "Näe, tõin sulle segusid. Mõni on lihtsalt rahustav, aga on grippi ennetavaid ja pimeda aja jaoks erke rüüpeid ka. Valmistamisõpetus pöördel. Kui järgid juhiseid, saad väe kätte."
"Oi, aitäh! Sinu jõulkingiks saadetud segud ongi otsas. Su teed on suurepärased!"

.... ja edasi loed juba raamatust, eks?