Projekt "Ämblik koob võrku"
Umbes nädalapäevad olen tegelenud projektiga "Ämblik koob võrku". Ämblik, see olen muidugi mõista ma ise. Eesmärk? Noh, neid on isegi rohkem kui kaks. Aga sellest ei räägi hetkel. Midagi peab endale jätma. Pigem pühendun protsessile endale ja liigun eesmärgile tempos, mis annab mul aega mõelda ja kribida ja elada elu, mis on minu oma ja seda elu ka, mis pole minu oma.
Et üks korralik, st korrapärane ja tugev ja ilus nii seest kui väljast võrk saaks, tuleb ämblikult alustada iseendast. Millest sõltub võrgumuster?? Issand ma isegi ei tea, kas need karvalised lülijalgsed koovad kõik ühesugust? Ja kas nad valivad ka, kuhu selle võrgu kinnitavad?
Eh, ämblik nagu mina alustab siis ikka oma parimate oskuste lihvimist ja uute oskuste õppimist ning unarusse jäänud teadmiste ülesputitamist.
Ja mul on uus sõber! Teadagi ajab võrgu kudumine treenitud ja prinki keha. Ämblik-emanda uus sõber on Jemimah - tore silikoonnuppudega rõngas, mis esmakordsel kasutamisel teeb taljele ja puusadele sinised plekid, justkui oleks vähe karusem mees mu sangupidi oma haardesse võtnud. Ent pole midagi - mõned päevad veel ja siis need kaovad. Tõsi, randa tuleb selga panna mõnda aega trikoo. Võrgu kudumisel on oluline ka käteramm: kapinurgast ilmusid välja 2 tolmust hantlit, mis esialgu imestasid saabunud valguse üle, ent nüüd on nad hoogsas kasutuses ja hoidke alt, te mutukad ja putukad, kui kord mu võrku ja mu käte vahele saabute.
Terve võrguniidi saamiseks tuleb vaeva näha. Külmiku ust avades taskeerisin selle sisu. Kimbatus. Ent siis tuli ahhaa-elamus: üks riiul on täitsa minu toidupoolise oma ja siis selekteerusidki toiduained nii, et ühed ämblikule, teised mõeldud teistele. Mu riiulil on nüüd .... 4 suhkruvaba ananssikonservi, 3 kurki ja jogurtitops, mida pöörasin mitu korda käes ringi enne kui otsustasin endale jätta. Ei hullu, eks ma siis ajan läbi selle vähesega ja toon poest tervislikku lisa, neid valkusid ja muid kasulikke rasvu.
Garderoob tegi eile uksed lahti ja tulevane kuduja tegi pool südant kõvaks ning projekti ametliku nõustaja õhutusel ning toel lendas kastitäis riideid prügikasti ja sealt kuskile edasi. Selgus, et ämbliknaisel pole piisavalt salle. No egas midagi, enne ku põhimustri kudumiseks läheb, koon mõned sallid.
Projekti tähtaeg on suve viimase kuu lõpp, siis peab olema selge, kas proovilapp on võrgutusvalmis ja peab võrku sattuja raskusele vastu.
Ja kui see tähtaeg mööda saab, pole välistatud, et valmib üks ilus ja huvitav, armastusega kootud asi.
Ning kui eesmärk endast märku ei anna, pole ka midagi, sest siis lihtsalt on nii.
Et üks korralik, st korrapärane ja tugev ja ilus nii seest kui väljast võrk saaks, tuleb ämblikult alustada iseendast. Millest sõltub võrgumuster?? Issand ma isegi ei tea, kas need karvalised lülijalgsed koovad kõik ühesugust? Ja kas nad valivad ka, kuhu selle võrgu kinnitavad?
Eh, ämblik nagu mina alustab siis ikka oma parimate oskuste lihvimist ja uute oskuste õppimist ning unarusse jäänud teadmiste ülesputitamist.
Ja mul on uus sõber! Teadagi ajab võrgu kudumine treenitud ja prinki keha. Ämblik-emanda uus sõber on Jemimah - tore silikoonnuppudega rõngas, mis esmakordsel kasutamisel teeb taljele ja puusadele sinised plekid, justkui oleks vähe karusem mees mu sangupidi oma haardesse võtnud. Ent pole midagi - mõned päevad veel ja siis need kaovad. Tõsi, randa tuleb selga panna mõnda aega trikoo. Võrgu kudumisel on oluline ka käteramm: kapinurgast ilmusid välja 2 tolmust hantlit, mis esialgu imestasid saabunud valguse üle, ent nüüd on nad hoogsas kasutuses ja hoidke alt, te mutukad ja putukad, kui kord mu võrku ja mu käte vahele saabute.
Terve võrguniidi saamiseks tuleb vaeva näha. Külmiku ust avades taskeerisin selle sisu. Kimbatus. Ent siis tuli ahhaa-elamus: üks riiul on täitsa minu toidupoolise oma ja siis selekteerusidki toiduained nii, et ühed ämblikule, teised mõeldud teistele. Mu riiulil on nüüd .... 4 suhkruvaba ananssikonservi, 3 kurki ja jogurtitops, mida pöörasin mitu korda käes ringi enne kui otsustasin endale jätta. Ei hullu, eks ma siis ajan läbi selle vähesega ja toon poest tervislikku lisa, neid valkusid ja muid kasulikke rasvu.
Garderoob tegi eile uksed lahti ja tulevane kuduja tegi pool südant kõvaks ning projekti ametliku nõustaja õhutusel ning toel lendas kastitäis riideid prügikasti ja sealt kuskile edasi. Selgus, et ämbliknaisel pole piisavalt salle. No egas midagi, enne ku põhimustri kudumiseks läheb, koon mõned sallid.
Projekti tähtaeg on suve viimase kuu lõpp, siis peab olema selge, kas proovilapp on võrgutusvalmis ja peab võrku sattuja raskusele vastu.
Ja kui see tähtaeg mööda saab, pole välistatud, et valmib üks ilus ja huvitav, armastusega kootud asi.
Ning kui eesmärk endast märku ei anna, pole ka midagi, sest siis lihtsalt on nii.
Kommentaarid
Postita kommentaar