Kunksuga paadisillal
Istume Kunksuga ajahambast heledaks luitunud paadisillal, kõigutame vee kohal jalgu ja vaatame mõlemad loojangu suunas. Mul sees natuke kripeldab. Kunksu seelikusaba on tõtakalt istumise alla keritud, käed hoiavad sillalaudadest kinni ja ... ta ümiseb tasa. Minu jaoks täiesti tundmatu meloodia.
Otsekui tajudes, et ma teda vargsi jälgin, pöörab ta äkitselt oma heleda pilgu minu poole. Ümiseb edasi ja naeratab.
Mul pole enese õigustamiseks mitte midagi öelda ja ma ei peagi - just lugesin kuskilt, et ei maksa hakata ennast õigustama, et nii mässib inimene end rohkem segadustesse, mittearusaamistesse.
Uurin arglikult: "Vaata. Ma siin mõtlesin, mõtlen, et ma ei taha sind mandrile päriselt ära tuua. Et see laid on nagu omamoodi ankrukoht, kus Kellegi maagia äratab sinu maagia ja te olete üks. Ses mõttes et koht, mis su endale tõmbas ja milles oled täiuslik. Kõlab umbes nii nagu teineteise jaoks loodud."
Kunks nookab.
Lähen julgemaks: "Siis see Trummi asi..."
Kunks on hetkega suur tähelepanu ise, pilk pilgeni uudishimu täis.
"Ma olen pisut hajevil, ma ei oska teid kokku viia. Ma ei tahaks teda loo keskel sisse tuua vaid viimases veerandis. Aga kus? Tahaksid sa temaga laiul kokku saada või kirjutan teie kohtumise mandrile?"
Kunks kõigutab pahkluuni vees olevaid jalgu, minu omad on lihtsalt rippu.
"Ja siis see ka, et kelle moodi ma Trummi kirjutan? Kas sulle Marguse tüüpi mees meeldib? Välimuselt ma mõtlen. Iseloomu teen ise. Ja armastus? Ma pelgan, et teen sulle selle emotsioonide koormaga liiga. Või siis...? Kunks, sellepärast ma nii vähe olengi kirjutanud, sest ma olen ebakindel. Ma soovin, et see armastus, kuhu ma su viin, oleks armastus suure A tähega, selline, millest lugejad ei oskaks unistadagi. Ma ei tea, kas see oleks huvitav lugeda ja kas sina oleksid nii nõus? Ma ei suutnud linnast ära minna ja inimestest eralduda, et lihtsalt loosse pühenduda. Mõistad? Ma kardan. Isegi väga. "
Kunks tõstab käe ja silub mu juuksesalgu mulle kõrva taha. Nii emalik, mõtlen. Tajun, et see puudutus rahustab ja teeb mu vabaks.
"Tead, mul on tegelikult üks tibatilluke, õhkõrn lootusekübe, et ma saan sulle kaaslase tüpaaži lähiajal kätte. See on selline õõnsa kõhu tunne, et nüüd see vist juhtub. Nagu oleks see õhus mu ümber, et ... kujutad ette, me hingame temaga praegu sama õhku? Oleme õhu läbi seotud. Hm, ma pole selle peale varem tulnud. Igatahes on mul praegu eesmärk, et peale seda, kui ma olen temaga kokku saanud ja kui ta siis mulle ikka sobib, siis ma kirjutan ta loosse sisse. Sinu jaoks. Aga ma tahan mingit tormi sinna ka, sest muidu on selline romantiline tilu-lilu: ta ei armasta sind, sa ei armasta teda ja ... Pean selle mineviku uuesti üle vaatama ja võib-olla ümber kirjutama. See pole keeruline, aga ma elan selle jälle läbi, niisamuti sina."
Nii hea on Kunksu kõrval istuda ja lihtsalt olla. Tunnen, et mõtted on klaarunud ja ebalust vähem. Me pilgud on uuesti merel. Ma tean, et mul on tema heakskiit ja voli kirjutada täpselt nii nagu see mu seest tuleb. Mul on vajadus seda endal kogeda ja läbinisti tunnetada.
Tumenev vesi on pikast päevaloksumisest muutunud tüünneks ja lainetus on pea olematu.
Ritsikate siristamine rohtu kasvanud luidetes on pingeline: kohe-kohe katkeb pillikeel. Siis saabubki vaikus.
Aeg seisab
ja päike vajub greibipunasena merre.
Otsekui tajudes, et ma teda vargsi jälgin, pöörab ta äkitselt oma heleda pilgu minu poole. Ümiseb edasi ja naeratab.
Mul pole enese õigustamiseks mitte midagi öelda ja ma ei peagi - just lugesin kuskilt, et ei maksa hakata ennast õigustama, et nii mässib inimene end rohkem segadustesse, mittearusaamistesse.
Uurin arglikult: "Vaata. Ma siin mõtlesin, mõtlen, et ma ei taha sind mandrile päriselt ära tuua. Et see laid on nagu omamoodi ankrukoht, kus Kellegi maagia äratab sinu maagia ja te olete üks. Ses mõttes et koht, mis su endale tõmbas ja milles oled täiuslik. Kõlab umbes nii nagu teineteise jaoks loodud."
Kunks nookab.
Lähen julgemaks: "Siis see Trummi asi..."
Kunks on hetkega suur tähelepanu ise, pilk pilgeni uudishimu täis.
"Ma olen pisut hajevil, ma ei oska teid kokku viia. Ma ei tahaks teda loo keskel sisse tuua vaid viimases veerandis. Aga kus? Tahaksid sa temaga laiul kokku saada või kirjutan teie kohtumise mandrile?"
Kunks kõigutab pahkluuni vees olevaid jalgu, minu omad on lihtsalt rippu.
"Ja siis see ka, et kelle moodi ma Trummi kirjutan? Kas sulle Marguse tüüpi mees meeldib? Välimuselt ma mõtlen. Iseloomu teen ise. Ja armastus? Ma pelgan, et teen sulle selle emotsioonide koormaga liiga. Või siis...? Kunks, sellepärast ma nii vähe olengi kirjutanud, sest ma olen ebakindel. Ma soovin, et see armastus, kuhu ma su viin, oleks armastus suure A tähega, selline, millest lugejad ei oskaks unistadagi. Ma ei tea, kas see oleks huvitav lugeda ja kas sina oleksid nii nõus? Ma ei suutnud linnast ära minna ja inimestest eralduda, et lihtsalt loosse pühenduda. Mõistad? Ma kardan. Isegi väga. "
Kunks tõstab käe ja silub mu juuksesalgu mulle kõrva taha. Nii emalik, mõtlen. Tajun, et see puudutus rahustab ja teeb mu vabaks.
"Tead, mul on tegelikult üks tibatilluke, õhkõrn lootusekübe, et ma saan sulle kaaslase tüpaaži lähiajal kätte. See on selline õõnsa kõhu tunne, et nüüd see vist juhtub. Nagu oleks see õhus mu ümber, et ... kujutad ette, me hingame temaga praegu sama õhku? Oleme õhu läbi seotud. Hm, ma pole selle peale varem tulnud. Igatahes on mul praegu eesmärk, et peale seda, kui ma olen temaga kokku saanud ja kui ta siis mulle ikka sobib, siis ma kirjutan ta loosse sisse. Sinu jaoks. Aga ma tahan mingit tormi sinna ka, sest muidu on selline romantiline tilu-lilu: ta ei armasta sind, sa ei armasta teda ja ... Pean selle mineviku uuesti üle vaatama ja võib-olla ümber kirjutama. See pole keeruline, aga ma elan selle jälle läbi, niisamuti sina."
Nii hea on Kunksu kõrval istuda ja lihtsalt olla. Tunnen, et mõtted on klaarunud ja ebalust vähem. Me pilgud on uuesti merel. Ma tean, et mul on tema heakskiit ja voli kirjutada täpselt nii nagu see mu seest tuleb. Mul on vajadus seda endal kogeda ja läbinisti tunnetada.
Tumenev vesi on pikast päevaloksumisest muutunud tüünneks ja lainetus on pea olematu.
Ritsikate siristamine rohtu kasvanud luidetes on pingeline: kohe-kohe katkeb pillikeel. Siis saabubki vaikus.
Aeg seisab
ja päike vajub greibipunasena merre.
Kommentaarid
Postita kommentaar