Elu kui mäng
Postitasin ühele sõbrale hommikul meili ja mainisin selles, et elu on nagu mäng, lauamäng. Ja kui ma selle mõttega nüüd natuke edasi mängin (mängur :)), siis tundub selles tõetera sees olevat - elu on mängulaud, millel me nuppudena oma käike teeme. Mõnele meist on see mäng "Reis ümber maailma", mõnele "Monopol", mõni mängib aga mängu "Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju" jne jne.
Ma ei tea, kelle käes on vürfel, kes veeretab täringut, on see saatus, või see Keegi, kes pidavat määrama me elusammud, aga vahel kohe väga tahaks, et neid kuusi tuleks rohkem ja ühtesid-kahtesid oleks vähem. Või kas ikka tahan? Kui võtta, et mängu algus on sümboolselt sünd ja lõpp surm, siis võiks neid kahe-kolme viskeid parem rohkem olla.
Elumäng on mäng, mille reegleid me täpselt ei tea ja kõike käike ei hooma. Jah, on mingid kindlad käigud, kuid tihti tuleb tõdeda, et ah-soo, nüüd on siis see koht, kus ma "jään vahele" või "astun tagasi", või - juhhuu! astun tulutõotavale astmele edasi.
On käike, mida tahaks oma mängus kustutada ja uuesti üle kõndida, või siis selliseid uhkeid astumisi, mille üle tunned veel pikka aega rõõmu ja uhkust.
Kus mina oma mängus praegu positsioneerun? Kas keskel, pärast keskjoont või pole veel mängu keskele jõudnudki? Arvan, et on hea, kui samme ette ei näe: huvitavam ja põnevusärevus on omaette väärtus.
Mulle meeldib mängida sõnaga, mäng inimestega on aga selline kunst, et selleks tuleb palju õppida ja kogemusi omandada, palju mängukäike sooritada, et mängulust kõigile parajat pinget pakuks ja huvi, et keegi tahtmatult või hoolimatusest haiget ei saaks. Kellele meist ikka meeldiks elumängus nügida saada. Kas võidavad ja paremaid käike sooritavadki need, kes on kõige ümbritseva suhtes tolerantsemad ja heatahtlikumad? Milliseid reegleid rikutakse, et mängu vastukäiguks on haigused, pettumus, solvumus, ah, kõik need negatiivsed tunded?
Mille peale mängitakse, kes on kaotajad? Hm, loodetavalt oleme me kõik selles mägnus ikka võitjad. Enamik meist. Igaüks saab lõpus oma diplomi ja kaela tammepärja (oh, seda võib nüüd nats morbiidseks pidada).
Inimesed on huvitavad.
Elumäng on kõige keerulisem mäng mida mänginud olen. Elumäng on kõige huvitavam mäng, mida mänginud olen.
Mis värvi nupp ma olen? Ikka veel aplesinivärviline?
Ikka!
Ja usun, et mu parimad käigud on veel ees ;)
Edu ja toredat mängulusti Sullegi, hea lugeja!
Ma ei tea, kelle käes on vürfel, kes veeretab täringut, on see saatus, või see Keegi, kes pidavat määrama me elusammud, aga vahel kohe väga tahaks, et neid kuusi tuleks rohkem ja ühtesid-kahtesid oleks vähem. Või kas ikka tahan? Kui võtta, et mängu algus on sümboolselt sünd ja lõpp surm, siis võiks neid kahe-kolme viskeid parem rohkem olla.
Elumäng on mäng, mille reegleid me täpselt ei tea ja kõike käike ei hooma. Jah, on mingid kindlad käigud, kuid tihti tuleb tõdeda, et ah-soo, nüüd on siis see koht, kus ma "jään vahele" või "astun tagasi", või - juhhuu! astun tulutõotavale astmele edasi.
On käike, mida tahaks oma mängus kustutada ja uuesti üle kõndida, või siis selliseid uhkeid astumisi, mille üle tunned veel pikka aega rõõmu ja uhkust.
Kus mina oma mängus praegu positsioneerun? Kas keskel, pärast keskjoont või pole veel mängu keskele jõudnudki? Arvan, et on hea, kui samme ette ei näe: huvitavam ja põnevusärevus on omaette väärtus.
Mulle meeldib mängida sõnaga, mäng inimestega on aga selline kunst, et selleks tuleb palju õppida ja kogemusi omandada, palju mängukäike sooritada, et mängulust kõigile parajat pinget pakuks ja huvi, et keegi tahtmatult või hoolimatusest haiget ei saaks. Kellele meist ikka meeldiks elumängus nügida saada. Kas võidavad ja paremaid käike sooritavadki need, kes on kõige ümbritseva suhtes tolerantsemad ja heatahtlikumad? Milliseid reegleid rikutakse, et mängu vastukäiguks on haigused, pettumus, solvumus, ah, kõik need negatiivsed tunded?
Mille peale mängitakse, kes on kaotajad? Hm, loodetavalt oleme me kõik selles mägnus ikka võitjad. Enamik meist. Igaüks saab lõpus oma diplomi ja kaela tammepärja (oh, seda võib nüüd nats morbiidseks pidada).
Inimesed on huvitavad.
Elumäng on kõige keerulisem mäng mida mänginud olen. Elumäng on kõige huvitavam mäng, mida mänginud olen.
Mis värvi nupp ma olen? Ikka veel aplesinivärviline?
Ikka!
Ja usun, et mu parimad käigud on veel ees ;)
Edu ja toredat mängulusti Sullegi, hea lugeja!
Kommentaarid
Postita kommentaar