Jutu kirjutamine = soki kudumine

Mina ja vardad - see on selline kooslus, mida päris huvitav endalgi kõrvalt jälgida. Jaa - punane müts on juba ammu valmis ja passib hästi ka - kui novembris olin Punamütsike, siis advendiajal peaaegu et päkapikk-Punamütsike. No vähemalt nendel allameetripikkustel läheb nägu naerule - siirad ja toredad on nad!
Eile valmis sokikand. Pusisin ja pusisin, Tiskres pusisin. Pisike P va kogenud käsitöölisena õpetas siis kõrvalt. Täitsa kuduklubi :)
Soki saab endale suure kannaga Mees. Lihtsalt tuli selline suu-uuur kannaosa. Kui valmis saan, hakkan sokiga mööda ilma ringi käima ja otsima Meest, kellele see passib. Ja kui täpselt paras on, siis võtan ära :9
Ehk jõuan teise soki ka ikka enne jõule valmis kududa - kiireks läheb, tuleb sõrmi nobedamini liigutada. Aga siis võib tekkida selline asi, et ma blogi pisut unarusse jätan, et ei elagi koguaeg virutaalmaailmas, vaid püsin päris elus ja koon sokke, tantsin, laulan, teen mõne mõnusa ahjuroa ja küpsetan ehk jõululeiva kah. Ikka kiire koguaeg. Võib-olla kiirustan, et saaks selle jõulu ruttu mööda ja ...
Vanasti sai muudkui heegeldatud - kooliajal sõitsin pidevalt rongiga pealinna vahet ja siis ajaviiteks heegeldasin - sõbrad narrisid, et sul seda pitsi nüüd täpselt meetritega Hps-st - Tln-ni välja. Aga kingitused olid tuttavatele alati pitsidena olemas.

Soki kudumine on nagu loo kirjutamine: alustad silmade loomisest ja siis muudkui krutid ja krutid varrastega ringe teha. Vahepeal võtad kõrvale teise lõnga, siis kood mustri ka sisse. Tuleb kanna koht, siis jälle tiirutad ja tiirutad ning siis hakkad silmi vaikselt kahandama. Lõpuks on ots käes. Nagu jutt, onju? Mõni mõistab oma lugu paremini kududa, mõni kirjutada, mõni joonistada, muusikasse panna. Looming on ilus asi.

Tänane õhtu on samuti loominguline - jalad jutustavad kuumade rütmide saatel lugu: kui oled hingelt noor, ei takista sind mitte miski, et unistusi ellu viia.

Non-stop-lumi mu kabineti akna taga.
"Väike" valge vale, jääb/ei jää kestma?