Kiri
Tere!
Peale meie eilset põgusat telefonivestlust otsustasin Sulle hoopis kirjutada. Nagu vanasti, mäletad? Juba sellepärast kirjutan, et jälle oli minul kiire ja ... Anna andeks, täna saad SMSiga mu blogiaadressi ja siis juba selle kirja ka.
Vaatasin hommikul, kuidas lumi mõõdukalt ja rahulikult maa poole langes, ilm on nii valge ja puhas. Kujutan ette, milline mõnu Sul seal metsa kõrval ja mere lähedal on. Ja mul on ütlemata hää meel, et Sa ka nüüd püsiühendatud oled! Et nüüd ma tean, Sa kõigest mõne kliki kaugusel. Sa ei pea tegema endale erinevatele saitidele kontosid, saame ju skaipida. Mõni päev tagasi kirjutas üks mu tuttav mu FB seinale, et kas ma elangi internetis? Ei, ei ela, aga arvutiekraan kuulub mu ellu - igapäevatööl ja siis kui kirjutan.- jah, mulle tõesti meeldib aeg-ajalt anda edasi oma meeleolusid ja samas olen agar oma sõprade postitusi lugema-kommenteerima. Ja kui palju vahvaid ammuseid tuttavaid-sõpru olen üles leidnud! Aga ma ei ela internetis, mul on mu armas ja soe kodu, kuhu ma kuulun ja kus on ütlemata mõnus olla. Ekraani kaudu jõuan laia ilma ja sinna, kuhu eales jalga tõsta ei saa. Ja nüüd jõuad Sina minu koju ja minu Sinu juurde ka - ootan juba Sinuga skaipimist!
Küsisid eile, et kas olen oma eluga nüüd rahul? Vastasin, et ei oska kohe nii paugust öeldaga. Tegelikult on nii, et "jah" ja "ei". Ma olen saanud oma selle aasta eesmärkidega peaaegu ühele poole: andsin ju lubaduse, et olen parem kui varem, et ma ei tee teistele sõnadega haiget, et ma olen tolerantne kõigi suhtes ja järgin deviisi: tee teistele seda, mida soovid endale tehtavat. Ma tõepoolest olen rahulikum, ei kirtsuta kohe nina komistamiste peale, üritan alati halvale vastu naeratada (tõsi, hiiglama raske on seda vahel teha) - ja kõik see on täiesti lihtsasti saavutatav. Järjekindel tuleb olla. Ma ei tee teistele halba, pigem üritan vaikselt eemalduda ja mõttes asjad paremaks muuta. Järgmise aasta projekt-eesmärk on "Kuidas taltsutada kärsitust?" Ma peaaegu kuulen, kuidas Sa naeru puhistad, et Mina ja pikameelsus. No jah. Tõden, et ikka püüan üle oma varju hüpata. Samas võta või see mu korteri ost - kui kaua ma olin seda planeerinud ja Sinuga arutanud,et mismoodi siis seda koduks ehitama hakkan. Aastaid ju! Ja nüüd, naksti, sai see lõpuks suvel tehtud. Ja ma olen rahul. Ja ma olen õnnelik. Ja mul on, muide, kamin ka juba seinal!
Ma nii ootan Su tulekut siia Piritale! Palun planeeri see kusagile oma uue aasta tegemistesse, eks? Me pole ju teineteist nii kaua näinud ...
Tead, kui vahva oli täna õues, kui kodunt linna sättisin - teeäärsed kuused seisid oma kõrgetses lumemütsides nii ehmatunult, et mis see sealt ülevalt nüüd siis alla sadas. Ja mu enda olemine oli kuidagi mõnusalt harras ja hää. Advendiaeg? Jah, jõulud, Sa ju tead küll ... Ma jagaksin selle inimeste ja autode arvu kolmega - ehk siis saan poes oma vajalikud ostud rahumeelselt ja vähese ajakuluga sooritatud. Käisin täna Rock-Al-Mare ostukeskuses ja selline kõhuvastiktunne tuli peale. Tahan kohe kaugele, kaugele, vaikusesse ja loodusesse.
Linn on jõuluehteis imeilus, aga ma tahan ikka ära... Ma soovin, et oleks rohkem ühtehoidmist, hoolivust ja head sõna - mu jõulusoov Sulle!
Järgmisel nädalal saab minu poja 20. Nii vahva, oot, kas Sinu silmatera on juba 20 või tsipa vanem? Mõtlen, et ma olen ühe toreda inimesega hakkama saanud. Ma ei tea, miks see Keegi mulle selle eluülesande pani - poeg üksi üles kasvatada, aga praegu olen ma selle tema otsusega rahul ja tõsiselt uhke olen ka. Mul on nii tore suur poeg. Ja, alguses oli meil tõesti raske ja keeruline, aga ju siis see Keegi hoidis meil silma peal ja nüksis mu sinna poole, kuhu vaja. Ma olen koguaeg teadnud, et olen kaitstud ja hoitud. Huvitav eks, et kuskilt on sees see teadmine ja veendumus, et nii lihtsalt on.
Ja nüüd ma siis siin olen - vaba hing. Kärsitu. Mhmh, tead, ma sukeldusin siin vahepeal ülepeakaela ellu - loed mu postitusi, siis aimad juba ise. :) Usun, et ka see õppetund tuli kusagilt kõrgemalt, et nüüd on vaja mind natuke tuuseldada. Kõik käis ikka sellise kire ja hooga, nagu üritasin teha tasa kõik, mida vahepeal olen endale keelanud. Ja teadagi - kiirelt tulnud - kiirelt ka läinud. Praegu on selle läbijooksu tulemusel hing veel puutehell ja eneseväärikuse armid paranevad visalt. Ma vajan Sind, neid meie ühiseid öiseid kakao joomisi... Mäletad, viimane kord nööpisime lõpuks Su teisepoole kalli konjaki lahti, sest kakaod enam ei mahtunud kummagisse meist.
Ma olen tegelikult Sulle ütlemata tänulik - Sinu õhina ja julgustamise tulemusel ma ju nüüd kirjutangi. Alguses vaikselt ja pigem endale, aga nüüd juba mõnuga ja ilma hirmuta, kohe täitsa avalikult. Ainuke oledki Sina, kelle tagasisidet nende ridade kohta võbeledes ootan.
Olgu, panen siia tänaseks punkti. Hoia oma peret, sest pere peal ju kõik püsibki.
Kallistan, Mina.
Peale meie eilset põgusat telefonivestlust otsustasin Sulle hoopis kirjutada. Nagu vanasti, mäletad? Juba sellepärast kirjutan, et jälle oli minul kiire ja ... Anna andeks, täna saad SMSiga mu blogiaadressi ja siis juba selle kirja ka.
Vaatasin hommikul, kuidas lumi mõõdukalt ja rahulikult maa poole langes, ilm on nii valge ja puhas. Kujutan ette, milline mõnu Sul seal metsa kõrval ja mere lähedal on. Ja mul on ütlemata hää meel, et Sa ka nüüd püsiühendatud oled! Et nüüd ma tean, Sa kõigest mõne kliki kaugusel. Sa ei pea tegema endale erinevatele saitidele kontosid, saame ju skaipida. Mõni päev tagasi kirjutas üks mu tuttav mu FB seinale, et kas ma elangi internetis? Ei, ei ela, aga arvutiekraan kuulub mu ellu - igapäevatööl ja siis kui kirjutan.- jah, mulle tõesti meeldib aeg-ajalt anda edasi oma meeleolusid ja samas olen agar oma sõprade postitusi lugema-kommenteerima. Ja kui palju vahvaid ammuseid tuttavaid-sõpru olen üles leidnud! Aga ma ei ela internetis, mul on mu armas ja soe kodu, kuhu ma kuulun ja kus on ütlemata mõnus olla. Ekraani kaudu jõuan laia ilma ja sinna, kuhu eales jalga tõsta ei saa. Ja nüüd jõuad Sina minu koju ja minu Sinu juurde ka - ootan juba Sinuga skaipimist!
Küsisid eile, et kas olen oma eluga nüüd rahul? Vastasin, et ei oska kohe nii paugust öeldaga. Tegelikult on nii, et "jah" ja "ei". Ma olen saanud oma selle aasta eesmärkidega peaaegu ühele poole: andsin ju lubaduse, et olen parem kui varem, et ma ei tee teistele sõnadega haiget, et ma olen tolerantne kõigi suhtes ja järgin deviisi: tee teistele seda, mida soovid endale tehtavat. Ma tõepoolest olen rahulikum, ei kirtsuta kohe nina komistamiste peale, üritan alati halvale vastu naeratada (tõsi, hiiglama raske on seda vahel teha) - ja kõik see on täiesti lihtsasti saavutatav. Järjekindel tuleb olla. Ma ei tee teistele halba, pigem üritan vaikselt eemalduda ja mõttes asjad paremaks muuta. Järgmise aasta projekt-eesmärk on "Kuidas taltsutada kärsitust?" Ma peaaegu kuulen, kuidas Sa naeru puhistad, et Mina ja pikameelsus. No jah. Tõden, et ikka püüan üle oma varju hüpata. Samas võta või see mu korteri ost - kui kaua ma olin seda planeerinud ja Sinuga arutanud,et mismoodi siis seda koduks ehitama hakkan. Aastaid ju! Ja nüüd, naksti, sai see lõpuks suvel tehtud. Ja ma olen rahul. Ja ma olen õnnelik. Ja mul on, muide, kamin ka juba seinal!
Ma nii ootan Su tulekut siia Piritale! Palun planeeri see kusagile oma uue aasta tegemistesse, eks? Me pole ju teineteist nii kaua näinud ...
Tead, kui vahva oli täna õues, kui kodunt linna sättisin - teeäärsed kuused seisid oma kõrgetses lumemütsides nii ehmatunult, et mis see sealt ülevalt nüüd siis alla sadas. Ja mu enda olemine oli kuidagi mõnusalt harras ja hää. Advendiaeg? Jah, jõulud, Sa ju tead küll ... Ma jagaksin selle inimeste ja autode arvu kolmega - ehk siis saan poes oma vajalikud ostud rahumeelselt ja vähese ajakuluga sooritatud. Käisin täna Rock-Al-Mare ostukeskuses ja selline kõhuvastiktunne tuli peale. Tahan kohe kaugele, kaugele, vaikusesse ja loodusesse.
Linn on jõuluehteis imeilus, aga ma tahan ikka ära... Ma soovin, et oleks rohkem ühtehoidmist, hoolivust ja head sõna - mu jõulusoov Sulle!
Järgmisel nädalal saab minu poja 20. Nii vahva, oot, kas Sinu silmatera on juba 20 või tsipa vanem? Mõtlen, et ma olen ühe toreda inimesega hakkama saanud. Ma ei tea, miks see Keegi mulle selle eluülesande pani - poeg üksi üles kasvatada, aga praegu olen ma selle tema otsusega rahul ja tõsiselt uhke olen ka. Mul on nii tore suur poeg. Ja, alguses oli meil tõesti raske ja keeruline, aga ju siis see Keegi hoidis meil silma peal ja nüksis mu sinna poole, kuhu vaja. Ma olen koguaeg teadnud, et olen kaitstud ja hoitud. Huvitav eks, et kuskilt on sees see teadmine ja veendumus, et nii lihtsalt on.
Ja nüüd ma siis siin olen - vaba hing. Kärsitu. Mhmh, tead, ma sukeldusin siin vahepeal ülepeakaela ellu - loed mu postitusi, siis aimad juba ise. :) Usun, et ka see õppetund tuli kusagilt kõrgemalt, et nüüd on vaja mind natuke tuuseldada. Kõik käis ikka sellise kire ja hooga, nagu üritasin teha tasa kõik, mida vahepeal olen endale keelanud. Ja teadagi - kiirelt tulnud - kiirelt ka läinud. Praegu on selle läbijooksu tulemusel hing veel puutehell ja eneseväärikuse armid paranevad visalt. Ma vajan Sind, neid meie ühiseid öiseid kakao joomisi... Mäletad, viimane kord nööpisime lõpuks Su teisepoole kalli konjaki lahti, sest kakaod enam ei mahtunud kummagisse meist.
Ma olen tegelikult Sulle ütlemata tänulik - Sinu õhina ja julgustamise tulemusel ma ju nüüd kirjutangi. Alguses vaikselt ja pigem endale, aga nüüd juba mõnuga ja ilma hirmuta, kohe täitsa avalikult. Ainuke oledki Sina, kelle tagasisidet nende ridade kohta võbeledes ootan.
Olgu, panen siia tänaseks punkti. Hoia oma peret, sest pere peal ju kõik püsibki.
Kallistan, Mina.
Kommentaarid
Postita kommentaar