Lugu puldist ("Sahtlisoojad lood")

Elasid kord 2 pulti – sellised, mis avavad tõkkepuid, et autoga hoovi sisse või siis välja sõita. Olid kaksikud teised, ilusad ovaalsed, tumesinist värvi, kummalgi peal 3 kollast nuppu ja pisike tuluke, mis keskmist nupukest vajutades rõõmsalt punast silma vilgutas. Nagu sinised lepatriinud kollaste täppidega.

Elati ja oldi rõõmsalt koos, aegajalt käis üks autoga sõitmas, siis teine, vahetevahel satuti ka käekotti, kus sai tutvust teha kotisisuga – näiteks võtmetega, mis avasid uksi seespool tõkkepuud ja taskupeegliga ja rohelise klaasmunaga...

Tore oli pult olla ja oma vahvat ning tähtsat ülesannet täita – kerge vajutus nupule ja Suur Tõkkepuu ajas end selle peale püsti nagu lipuvarras. Aeg ajalt Tõkkepuu tõrkus ka, aga pisikesed puldid ei jätnud jonni ja siis ei jäänudki muud üle, kui end kiiremas korras taeva poole sirutada.

Ükskord andis Tüdruk ühe pultidest Mehe kätte. Tüdrukul oli tekkinud usaldus ja tunne, et nii on õige ja hea. Seega rändas üks pultidest peost pihku.

Pisike pult ootas rõõmuga võõras autos tõkkepuu tõstmise võimalust. Alguses oli see ootus isegi põnev, et kas täna, kas homme või siis ehk ülehomme? Nii tore oli hüüda oma keeles tuttavale Suurele Tõkkepuule, et tõuse nüüd ruttu üles, me saame siis õue sõita! Ta oli nii elevil, kui nägi oma kodutänavat ja rõõmsat Tüdrukut ootamas. Kahjuks selgus peagi, et sinine pult ei saanud kunagi kindel olla, et tänav, kuhu sõideti, on oma ja tõkkepuu vana hea tuttav, mida tema suudab avada.

Ning siis jäi nupulevajutamine aina harvemaks ja harvemaks, kuni lakkas sootuks.

Pisike pult muutus alguses ärevaks, sest ta ei saanud aru, mis juhtunud on. Kui aga kodutänavat enam ei tulnud ega tulnud, olid võõrad majad ja hoovid ja … siis muutus ta väga kurvaks, sest ta ei tundnud end selles võõraks jäänud autos enam hästi – kui ta vaid suudaks ise ära minna, kui saaks kas või kordki jälle Tüdruku pehmesse ja sooja pihku. Kui saaks veel ühe korragi tõsta üles Suurt Tõkkepuud ja hüüda talle „Hei-hei, tõuse nüüd!“ Seda aga ei juhtunud.

Pisike patareisüda tuksus ikka harvemini ja harvemini, punane tuluke ei vilgutanud enam kordagi oma täppsilma. Ja ühel päeval sai puldist lihtsalt asi.

Ta ei saanud siis enam teada, et Tüdruk mõtles ta peale ja lootis teda ikka veel tagasi saada. Tüdruk rääkis Mehega küll otse, küll läbi lillede, küll vihma ja kuu ja öö keeles, aga Mees ei tahtnud mõista. Tüdruk pakkus vahetuskaubana oma sõprust ja rahu - Mees lükkas kõik tagasi.

Kui nad ära surnud pole, siis elavad nad ükskõikselt ja teineteise keelt mõistmata edasi.

Üks pisike pult ootab aga endiselt kaaslast koju …

***

Sellel lool on teine lõpp ka, aga see ilmub siia lehele jõulude paiku.